Kaubi Koch, XI klassi õpilane Sirguverest:
“Seekord väga hästi, paremini kui mullu. Siis oli 1. septembril küll veidi võõras tunne. Oleks nagu esimesse klassi läinud, sest tulin maakoolist linna ja kõik oli uus. Kodu ja vanad sõbrad jäid kaugele, pidin üksi hakkama saama. Nüüd olen sõpru saanud ja õpetajadki on samad, nagu ikka ? vanad ja head. Selle aasta uudiseks oli, et ühisgümnaasiumis hakkab tööle rahvatantsurühm ja sellest võtan ma kindlasti osa. Põhikooli ajal Voorel sai rahvatantsu kogu aeg tehtud, vaid eelmine aasta jäi vahele, ja siis tegelesin kultuurikeskuses peotantsuga. Olen ka kunstikoolis käinud, aga ega kõike ei jõua korraga teha.”
Teele Teppan, X klassi õpilane Sadalast:
“Igatpidi hästi, vähemalt senini. Pärast Sadala põhikooli valisin Jõgeva Gümnaasiumi just sellepärast, et olen sellest koolist väga palju head kuulnud ja selle gümnaasiumi lõpetajatest pääsevad väga paljud kõrgkooli edasi õppima. Klassis on meid 34, seda on palju rohkem kui minu endises koolis, aga siingi kohtasin koguni viit oma endist koolikaaslast. Mul on hästi meeles ka esimesse klassi minek ? olin selline pisikene, kes veidi kartis ja hoidis ema ja isa kätest kõvasti kinni. Nüüd ei tahaks küll, et lapsevanemad tuleksid kooli enne, kui minu gümnaasiumi lõpuaktusele.”
Endla Matela, Jõgeva Gümnaasiumi emakeeleõpetaja:
“Väga toredasti ? 1. september on ikka eriline päev. Laste rõõmsad näod, lilled, head sõnad. Väga tore on jälle kooli tulla. Hirmus küll öelda, aga täna hommikul arvutasin kokku, mitmes kooliaasta mul algab. Sain 36., ja seda üksnes õpetajalaua taga oldut, aga kui sellele arvata juurde ka oma kooliaeg, siis tuleb üsna aukartust äratav arv. Ma pole tundnud, et minu töö oleks läinud raskemaks. Õpetajaamet ongi selline, et mida rohkem tuleb kogemusi, seda lihtsam on tööd teha. Alati on olnud nii, et on hästi palju imetlusväärselt tublisid lapsi ja neidki, kes laisavõitu.”
Mario Paulus, abiturient Jõgevalt:
“Hästi. Suvi läks aga liiga ruttu, sai palju tööd tehtud. Käisin Tartus ehitusel, oleks tahtnud veel tööle edasi jääda. Loodan, et see kooliaasta läheb samuti ruttu ja hästi. Viimane õppeaasta on ju eriti tähtis, selle tulemused ja eksamid kõigutavad kogu edaspidist elu. Kui gümna läbi, siis jääb valida, kas minna kohe sõjaväkke või edasi õppima. Praegune plaan on mul minna Tallinna poole, aga millisele erialale, seda ei tahaks veel avalikult välja öelda. Aga nüüd on mul juba kiire ? pean võtma esimese klassi lapsi käekõrvale ja neid koolisaali aktusele viima.”
Enri Pahapill, filosoofia ja kultuuriloo õpetaja:
“Väga kena ja ilus. Uue kooliaasta alguse ja tarkusepäeva tähistamine pole ainult õpilaste ja õpetajate pidu, vaid see liidab ka neid, kes pole enam kooliga seotud. See päev on inimeste vahel nagu tähelepanu jagamine, see aga tõstab tuju. Minu jaoks on tänavune 1. september omamoodi eriline, sest elu on toonud mind Jõgevale. Olen elanud ja töötanud Tartus, Viljandis, Läänemaal ja mujalgi, kuid Vooremaa on olnud senini paikkond, kus ma pole veel pikemat aega viibinud. Nüüd siis olen Jõgeval, mis on ilus koht. Loomulikult kuluvad esimesed päevad sisseelamiseks. Eks see ole nagu spordiski, et enne võistlust tehakse eelsoojendust.”
Jessica Järvelt, Jõgeva Ühisgümnaasiumi Ib klassi õpilane:
“Tahtsin kooli minna juba eelmisel aastal, aga siis veel ei võetud. Suvel sain kaua magada, aga täna tulin hästi varakult üles ja panin end riidesse. Suvel käisin Võrtsjärve ääres ja sain ujuda. Suure rattaga õppisin ka sõitma. Täna läksin kooli koos emaga, siis võtsid tädid ja onud meil kätest kinni ja viisid suurde saali. Saime aabitsa. Panen selle lauasahtlisse, et väikevennad seda kätte ei saaks. Mul on kolm oma sahtlit, seal on vihikud ja pliiatsid ja kõik kooliasjad. Koolis on mul hästi palju tuttavaid. Lasteaiast ja oma majast ja kõrvalmajast. Pinginaabriks sain Silleriinu, tema on mul ka vana tuttav.”
ARDI KIVIMETS
