Näiteid, millega seda kurba tõdemust kinnitada, pole vaja kaugelt otsida. Meenutame kasvõi korraks viimase nädala meedia peauudist.
Meie poliitikud käituvad nagu rahulikus Lõuna-Eesti metsakülas, kus kõik tunnevad kõiki, uksed jäetakse lahti ning kodust ära minnes pannakse vaid luud ukse taha. Valitseb suhtumine, et meie küla on väike ja kõik pahad asjad juhtuvad suurte linnades, mis meist väga kaugel.
Tegelik elu julgeolekumaailmas on hoopis teistsugune. Sellest räägivad halvad uudised, sellega saadakse ehmatavalt kurssi, kui miski halb ootamatult juhtub, ja siis üllatutakse, et kuidas küll nii minna sai.
Aeg-ajalt, kui kuuleme, kuidas ?mingid? eriteenistused on ?kuskil? hakkama saanud ühe või teise operatsiooniga. Võime aimata, et me ei ela väikeses külas nimega Eesti, vaid keset suurt ja globaliseeruvat maailma.
Meie naaber on Venemaa, kelle president on endine kõrge luureohvitser. Jeltsini ajal kriisi kukkunud Venemaa eriteenistused on tänaseks lääne analüütikute hinnangul saavutanud ?külma sõja? aegse taseme. Vähe sellest, 21. sajandil on nii terroristidele, eriteenistustele kui ka kõikidele teistele, kes ei tegutse avalikkuse tähelepanu all, vaid pigem väldivad seda, abiks kaasaegne tehnoloogia, internet ja teised kommunikatsioonid, millest ?külma sõja? ajal isegi und ei nähtud. Selline on tegelik keskkond, milles Eesti elab ja väikese vaikse külaga, kus midagi ei juhtu, pole siin midagi ühist.
Sellises olukorras ei ole võimalik kuidagi väita, et Eesti sisejulgeoleku tegelikust tähtsusest arusaamine on poliitikutel piisav. Väidet kinnitab näiteks teadmine, et Eesti poliitikud käivad tähtsatel koosolekutel mobiiltelefonidega, mida tänapäeval on isegi väljalülitatuna on võimalik pealt kuulata?
Julgeolekuriskidest rääkides eristab nii Eestis kui maailmapoliitikas käesolevat ja möödunud kümnendit üks oluline asjaolu. Kui 1990ndatel oli nii Eestis kui maailmas julgeoleku põhiteema sõjaväeline areng ja kaitsevõime arendamine üle riigipiiri ründava välisvaenlase agressioonile vastuseisuks, siis käesoleval kümnendil on nii maailmas kui Eestis põhiteema terrorismioht ning sisejulgeolek ja eriteenistuste koostöö arendamine, kes sellega ohuga võitlema peavad. Nõnda on sisejulgeoleku korraldus Eestis välispoliitiliselt olulise kaaluga.
Pole kahtlust, et Eestis on piisaval hulgal piisava väljaõppe ja vahenditega eksperte, katmaks hästi kõiki valdkondi, mis vajavad tähelepanu. Poliitikute sageli liiga üleolev, ignorantne ja pealiskaudne suhtumine aga ei innusta neid inimesi, kellel vahendid ja oskused olemas, täitma kõiki reegleid sellisel moel nagu neid on õpetatud. Pigem vastupidi. Nii kujunes ka olukord, kus inimesed presidendilossis, kes pidanuks justkui tagama presidendi institutsiooni väärikuse, tegelesid pigem kohalkäimise kui sisulise tööga.
?Külma sõja? ajal oli maailma eriteenistuste üks oluline töötanner Soome kui Nõukogude Liidu lähinaaber ning läänemaailma ja kommunistliku impeeriumi kokkupuutekoht. Balti riigid on täna mõneti sarnases olukorras. Vene eriteenistustele teevad Balti riigid köitvaks soodne keelekeskkond, NATO liikmelisus, kaasaegsed kommunikatsioonid, arenenud majandus ja pangandus. Lisame siia veel Venemaa strateegilised huvid Läänemere ruumis.
Sisejulgeoleku tähtsus välispoliitilise argumendina tõuseb lähiaastatel veelgi. Ainus võimalus sisejulgeolekupoliitilises mõtteviisis mahajäämusest üle saada on lisada see selgemini meie riigi poliitiliste prioriteetide sekka ja riigieelarvesse. Seda tehes teeme me head mitte üksnes oma rahvale, vaid kogu regiooni turvalisusele ning ühtlasi näitame Eesti tõsiseltvõetava partnerina rahvusvahelistest suhetes. Tehes lapsikuid vigu, mida kajastatakse aktiivselt maailma ajakirjanduses, ei tõsta me oma riigi usaldusväärsust, vaid naeruvääristame iseennast.
Jaanus Rahumägi,
Riigikogu liige,
Reformierakond
