Meenuvad paljud vanaema juures peetud jõuluõhtud, kuhu meid kogunes erinevatel aastatel 15-20 inimest. Meil oli siis traditsiooniks omavahel loosi võtta, sest nii suurel hulgal pakke poleks ju keegi teha jõudnud. Jõuluvanaks oli vahel mu isa, vahel vanaonu, mõnikord keegi külast. Keskkoolipoisina sai isegi selles rollis oldud. Kord riputas vanaema jõuluvana riided garaaži, mis oli pikenduseks laudahoonele ja kust ka laudalakka pääses. Ei osanud vanaema siis selle peale tulla, et tollane laps ja tänaseks juba ise vanaemaks saanud täditütar garaažist kelku otsima läheb. Jõuluvana kuube nähes teatas täditütar õhinal, et jõuluvana on lakka magama läinud. Maja asus sõiduteest umbes paarikümne meetri kaugusel ja meie jõuluvana alustas oma teekonda maja poole tee pealt, sest maja kõige suurem tuba, kus jõuluõhtut peeti, asus hoone teepoolsel küljel. Oli päris vahva jõuluvana tee peal tulemas näha. Tollest ajast on meelde jäänud, kui siiralt õnnelikud kõik lähedased siis jõuluvanalt saadud kingituste üle olid. Mäletan, kuidas mu onu sattus tollal väga erilisest uudistootest välgumihklist vaimustusse nagu laps. Ta ei suutnud sellest hetkekski loobuda, vaid klõpsutas pidevalt, kuni lõpuks ära kaotas. Kord kingiti kellelegi meist valgustusega pastakad. Need olid küll näpu vahel ebamugavad, kuid ikkagi väga huvitavad.
TOOMAS REINPÕLD
