Kunagi pole liigne ikka ja jälle meenutada Eesti põhiseaduse tähtsaimat mõtet, mis kohustab meid kõiki järjepidevalt hoidma ja kaitsma meie keelt, kultuuri ja rahvast. Ka minu kogu teadlik elu on juhindunud sellest üllast ja vajalikust juhtmõttest. Olen alati olnud innukas kultuuri tarbija ja selle looja.
Praeguses Eestis on aga neis valdkondades mitmeid probleeme. Toon oma pädevuse piires neist esile vaid mõned mulle kõige südamelähedasemad ja minu igapäevatööga seonduvad näited ning selgitan, milliseid lahendusi Vabaerakond neile probleemidele pakub.
Igale lapsele tasuta huviring
Õppisin laste muusikakoolis viiulit. Tean, kuidas huviharidus kasvavat noort kujundab. Igale Eesti lapsele peab olema kättesaadav huviharidus või ka lihtsalt huvitegevus, ükskõik, kas ta elab linnas või maal. Praegu see nii pole.
Loomulikult pole vaja igasse maakooli tšelloõpetajat, aga laulda, tantsida või näitemängu teha peab olema võimalik igal lapsel ja noorel. See ei tähenda aga kaugeltki seda, et tegu ei võiks olla hoopis robootika või kabega. Tuleb järjekindlalt tegutseda selle nimel, et kooliprogrammidesse oleks lõimitud vähemalt üks tasuta huvihariduse ring ja sporditreening.
Rahvamajad kui kogukondade ühtehoidmise kojad
Kõikjal Eestis, ka kõige kaugemates valdades peab olema võimalik osa saada kultuurielust ja olla soovi korral igas vanuses ise selle looja. Olen sageli kuulnud väljaütlemisi, et rendime bussi ja viime inimesed suurde linna professionaalselt kultuuri nautima, milleks meil on vaja rahva- või seltsimaja. Kus mujal siis see oma kultuur saab sündida ja kus veel saab häid mõtteid kodukandi edendamiseks vahetada kui mitte kogukonna seltsimajas?
Vabaerakond on kindlal seisukohal, et rahva- ja seltsimajade võrk peab ilmtingimata säilima, et neis pulbitseks elav kohalik kultuuri- ja seltsielu. Riik ja omavalitsused peavad looma kultuuritaristule head arenguvõimalused ja seda kõike tuleb rahaliselt toetada. On ju rahva- ja seltsimajadel peale kultuuriliste ka suur sotsiaalne tähtsus kogukondade ühtekuuluvuse ja identiteedi hoidmisel. Rahvamajad on kogukondade kultuuritemplid ja ühtehoidmise kojad.
Koorijuhtidele väärikas tasu
Tegutsen juba aastaid koorijuhina ja seisan seeläbi selle eest, et jätkuks meie identiteediks kujunenud unikaalne laulupeotraditsioon. Laulupidu on ju meie rahva üks olulisem ja emotsionaalsem tuumväärtus. Et see traditsioon ei raugeks, tuleb lahendada koori-, orkestri- ja tantsujuhtide ametialane ja õiguslik staatus. Riigil lasub kohustus seista selle eest, et kollektiivide juhtidele oleks kindlustatud töötasu, mis võimaldab väärilise toimetuleku.
Lugerid ei asenda raamatukogusid
Vabaerakond on veendunud, et kirjakultuuri kättesaadavuse tagamiseks tuleb säilitada ja kaasajastada rahvaraamatukogude võrgustik ning kindlustada nende finantseerimine.
Igas rahvaraamatukogus peab olema võimalik kasutada tasuta e-laenutuse teenust ja tagatud peab olema juurdepääs olemasolevatele avaliku raha eest loodud andmebaasidele ja digihoidlatele.
Raamatukogudes peab olema võimalik lugeda ka kõiki Eestis ilmuvaid ajalehti. Praegu kipub tehnika tase e-lahendustele jalgu jääma. Tuleb väga hoolikalt kaaluda, kus on võimalik rahva- ja kooliraamatukogud ühendada, aga teenus peab säilima.
Hiljaaegu soovitas üks arvamuse avaldaja sotsiaalmeedias, et raamatukogude asemel võiksid olla e-lugerid, misa vallavalitsustes jagatakse. Nii saaks raamatukogud sulgeda ja töötajad koju saata ning nende palgaraha kokku hoida. Ilmselt on ametnikel tänapäeva kiires elutempos kusagil midagi totaalselt sassi läinud. Kultuurne ja haritud inimene mõistab, et raamatukogutöötaja roll pole vaid raamatute jagamine riiulist, vaid tal on ka nõustaja, õpetaja, suunaja ja silmaringi avardaja.
Tõestus õhtumaisele maailmale
Olen ajaloolane-kunstiteadlane ja töötan iga päev püüdlikult selle nimel, et inimesed märkaksid enda ümber Eesti rikkalikku kultuuripärandit ja sooviksid ning oskaksid seda ka hoida ning järeltulevatele põlvedele edasi anda.
Oleme loomulikuks pidanud tähtsustada meie Lääne sugemetega arhitektuuripärandi uurimist ja säilitamist. Need on Eesti rohkearvulised kirikud ja mõisad, mille hoidmise ja tähtsaks pidamisega oleme kogu õhtumaisele maailmale tõestanud, et Eesti on loomulik osa Lääne kultuurist ja ühisest ajaloost.
Samal ajal on jäänud unarusse see, mis on päriselt vaid meie oma, ürgne, iidne ja ainult Eestile omane. Seepärast leian, et tuleb enam väärtustada eesti taluarhitektuuri ja luua selle hoidmiseks ja arendamiseks maaelu-, keskkonna- ja kultuuriministeeriumi koostöös eraldi sihtprogramm.
ELO LUTSEPP, Eesti Vabaõhumuuseumi maa-arhitektuuri keskuse juhataja, Vabaerakonna aseesimees
