Algus 4. jaanuari Vooremaas
Mõnedes peredes oli ka omas peres piisavalt mehi paatkonna moodustamiseks. Näiteks oli minu emapoolsel vanaisal 7 venda ja nii saigi 8 mehe peale kokku terve noodaseltsi.
Sügissuvel tulid kalamehed hilja randa ja kalavastalistest maamehed olid ootel. Koos nende ja muude pereliikmetega oli õhtuseks söömaajaks laua ääres palju rahvast ja pereema hüüdis kambrist rehetuppa ühele miniatest korralduse valada patta paar pange pudruvett ? sööjaid on palju. Põhiliselt söödi putru ja kala, kartulit ei jagunud veel ikka või seda polnudki.
Reele ehitati laudadest kast
Talvisele kalapüügile mindi koropiga. Nii kutsuti rege, millel oli peale ehitatud laudadest kast, kuhu mahtus palju kala sisse. Kaasa veeti ka kere, mis oli tegelikult laudadest putka, seest kasetohuga vooderdatud. Otsas asuva ukse ülemine osa käis eraldi lahti. See oli selleks, et keres tehtud lõkke suits välja pääseks. Keres muidugi magati kaasa võetud heinakottidel ja lambanahkse kasuka all.
Seljas olid meestel suured villasest riidest ?järvekuued?, keskelt vööga seotud, ja lambanahksed kasukad. Villaste kinnaste peale käisid nahklabakud. Jalas olid ?kalavinskid?. Need olid nahast valmistatud, üle põlve ulatuvate pikkade säärtega saapad.
Libisemise vältimiseks olid saabaste alla kinnitatud sepa valmistatud ?jalarauad?. Saapaid määriti veekindlamaks saamiseks tökatiga (kasetõrv). Võib kohe lisada, et selle tökatiga määriti ka vankritelgesid, enne kui tulid kasutusele uuemad tehnilised määrded. Sellesamaga määriti õrnalt ka parmude söödud haavandeid hobuste külgedel, samuti oma suvel paljajalu käimisel pragunenud jalgu.
Naised käisid kalal harva
Naisi käis talvisel kalapüügil vähe, aga mõni palgaline või mehe asendaja vahel ikka oli. Naised ei kandnud pükse, neil olid pikad takused undrukud (seelikud) all ja villased paksemad peal.
Jääalune püük toimus nii, et jääaukudest aeti pikad latid (hirred) august auguni, saadi koos kaasaveetava köieotsaga kätte ja suunati edasi järgmise auguni jne. Võrk veeti jää alla nende köite abil ja mingi ringi saavutamisel veeti lõpuks ühest suuremast jääaugust välja. Kalaostjad käisid ise järvel kalal järel.
Tinti olevat hiljem püütud tindimõrdadega. Mõrrapäras oli viimases pikemas sektoris väiksem sisenemisava tagasisuunas eelnenud rõngani samuti võrguga ühendatud ja mõrda sisenenud kalad jäid mõrrapärasse lõksu. Mõrra suus oli pea kahemeetrise läbimõõduga puust võru ja edasi natuke väiksemad. Üldiselt oli mõrd pikk võrgust kott, mis oli nende rõngaste abil seestpoolt avatuks toestatud.
Nagu eespool juba oli märgitud, olid tindi kuivatamiseks ehitatud tindikuivatusahju-
dega kõdad ehk kojad. Nendes kodades oli kaks, kolm, neli või ka kuus ahju, kui peremehel oli võimalik nii suurt ehitada. Sellised suuremad kuivatuskojad olid ehitatud Omedu jõe suudmealale. Seal oli lihtsam täislastis venedega randuda, tint kohe kuivatisse toimetada, sealt edasi kuivatatud kala pargasele laadida ja edasi saata.
Üheks suuremaks tindikala püüdjaks-töötlejaks oli olnud vist Mahov Rajalt. Temale olid kuulunud need tindikuivatamiskojad, tal oli ka pargas tindikala ja küttepuude vedamiseks jne.
Tindi kuivatamisel oli enne kalade ahju laotamist ahjupõrandale puistatud Pihkva kandist toodud valget peent liiva, mida nimetatigi tindiliivaks. Kuivatatud tint veeti aita kuhja, vahele raputati natuke soola. Hiljem pakiti kala peergudest valmistatud püstjatesse korvidesse. Korvid olid alt laiemad ja ülalt kitsenevad, põhi peaaegu nelinurkne ja suuava ümmargusem. Pealt seoti korv riidega kinni. Vene valitsus oli ostnud kuivatatud tindikala ka soldatitele toiduks.
Kasepääl olid suuremad tindikalapüüdjad Raudsepad, kes pidasid selleks sulast ja teenijat. Raudsepad (Uno ja Ilmari isa) olid surnud noores eas tiisikusse, see haigus viis 1930. aasta paiku mitmed täiskasvanud maamulda. Ka minu lell August Kask ja tema naine surid tiisikusse.
Tindipüügi komme oli tulnud Venemaalt
Tindipüügi komme oli muidugi tulnud Venemaalt ja sealt tulid ka igal püügihooajal pet?nikud (ahjumehed) kala kuivatama ja töötlema.
Mingil ajal see tegevus seal parve lähedal lõppes, aga parv vedas ikka inimesi ja hobuveokeid ja hiljem ka autosid üle Omedu jõe. Parvele mahtus korraga 4 hobuveokit. Parve kandejõud oli ikka nii suur, et sellega veeti üle ka GAZ-tüüpi veoautosid. Siiski mäletan sõjajärgsest ajast juhust, kui veoauto parvelt mahasõitmisel ei oodanud vist korralikku parve kinnitamist maabumissilla külge, tõukas maale sõites parve kaldast lahti ning vajus lõpuks jõkke vee alla. Siis organiseeriti külamehed kokku, valmistati palkidest pöörik, trossiots kinnitati vee all auto külge ja venitati see kaldale tagasi. Kollektiiv on ikka olnud vägev jõud ja mitu pead on mitu pead.
Parv liikus edasi-tagasi üle jõe piki vastaskallastele kinnitatud trossi. See jooksis parvele kinnitatud püstiste torurullikute vahel ja nende vahele paigaldatud veererulliku peal. Inimesed haarasid trossist kinni ja keharaskust tahapoole kallutades surusid parve vaikselt vastaskalda poole liikuma. Parvemeestel oli trossist haaramiseks ka puust ristsälguga pruss.
Kui sügisesed külmad esialgu praamiga ülevedu segasid ja ka järv polnud veel korralikult jääkaanega kaetud, siis oli hulga tegemist, et vajadusel koormaga üle jõe saada. Juhtus ka, et hobune vajus jääst läbi jne.
SULEV KASK
(Järgneb)
