Algus 4. jaanuari Vooremaas
Peipsi ääres olid neil aegadel kindlasti metsad ja sood-rabad. Arvatavasti pidasid Flemmingshofi mõisaomanikud siin kalamehi, kes püüdsid mõisnikule kala ja said ka ise söönuks. Kalamehed raadasid metsa, tegid alet ja kasvatasid ka teravilja ning juurikaid toiduks.
Aegade jooksul kasvas elanike arv ja sündisid uued põlvkonnad. 1782 oli rahvaloenduse järgi Eestis 480 000 elanikku, neist 90 protsenti talurahvast ja 10 protsenti linnaelanikke. Tänu kirikuraamatutele oli saanud rahvaloendus võimalikuks. Nende loendusandmete hulka kuulusid ka Kasepää elanikud, kelle kohta oli juba 1750. aastatest registreeritud sünni-surma andmed Torma-Lohusuu kirikuraamatutes.
Nagu eespool mainitud, kuulus Kasepää sel ajal Flemmingshofi alla (Laiuse- Tähkvere mõis). Tähkveret on juba 1408 mainitud külana ? Techelverre.
Talupojad olid aga veel 1790. a paiku laatadel ostetavad ja müüdavad ? mees maksis 30-40 rubla, tüdruk 10 ja perekond ligikaudu 100 rubla.
Rahvas elas “puuajas”
Balti aadel oli saanud 1710 Venemaale kapituleerudes ikka oma kehtivate privileegide kinnituse, milline tugines Venemaa teistest osadest erinevale seadusandlusele ja tagas siinsetele mõisnikele võimu eesti ja läti talurahva üle.
See Balti erikord oli välja kujunenud juba XVII sajandil olnud Rootsi võimu ajal.
Alles 1816 kaotati Aleksander I nõudmisel pärisorjus Põhja-Eestis ja 1819 Liivimaa kubermangu alla jäänud Lõuna- Eestis.
Üldiselt elas rahvas ?puuajas? ? kõik esemed olid tehtud puust puulusikast alates kuni puutelgedega vankriteni välja. Puu kõrval kasutati ka nahka ja taimsest kiudainest keerutatud köisi- nööre, samuti puukoort ja juuri punutisteks. Kartul hakkas toiduainena levima alles 1820. aastatel.
Pärisorjus oli küll lõpetatud, aga maa oli mõisniku oma ja nii tekkis pärisorjuse asemel teoorjus – põhimikrentniku seisu kaudu maa kasutamise eest. Elati aga rehielamu taolistes elamutes, sageli koos loomadega.
Mõisnikud ise hakkasid ehitama juba klassitsistlikus stiilis toredamaid mõisahooneid.
1821 hakkas pastor O. W. Masing välja andma õpetliku sisuga eestikeelset ajakirja ?Marahva Näddala Leht?. Tartus oli jälle Ülikool ja elanikke 8500.
1840-50. aastatel algasid väljarändamised Venemaale, Kaukaasiasse, Krimmi, Volga alamjooksule ja Siberi, kuhu suundus kokku ~200 000 inimest.
Peipsitagusele Ingerimaale ja Peterburi oli elama asunud umbes 50 000 inimest.
1850 asutati Narva kaks tekstiilivabrikut. Võib arvata, et Peterburi ja selle lähistele ning Narva suundus inimesi ka Peipsi äärest.
1853.a. kuulutab Venemaa Türgile sõja ? algab 3 aastat kestnud Krimmi sõda.
Sõjainvaliidi pension oli suur
Armeesse võeti ka Eestist noormehi, kes pidid seal teenima 25 aastat. Varem vabanesid teenistusest sõjainvaliidid. Ka Kasepääl elas 1925. aasta paiku veel sõjas jala kaotanud mees, kes sai sõjaväe pensioni. Vist oli ta ka perekonnanimega Kask? Igatahes elas ta meie vastas üle tee, Kask, Oskari naabermajas.
Sõjainvaliidi pension oli tolle aja kohta küllalt suur, samuti oli ka rubla väärtus suur.
Ema rääkis 1970. aastatel, et selle sõjainvaliidi õemees (Tuulavere Liide mees Pärlin) näitas temale sellest ajast säilinud tsaari rahasid ja andis emale ka osa ? oma lastele näidata. Raha olevat olnud mitusada rubla ja ema siis ütleski, et selle raha omanikud elasid tühjas majas, mingit mööblitükki polevat lastud teha, magati ja istuti seinaäärsetel naridel ja koguti raha. Sellise summa eest oleks aga võinud osta siis suure talu!
Inimesed said perekonnanimed
Krimmi sõja ja Nikolai I valitsemise lõppemine lõpetavad surveolukorra meie maal ja edasistel aastakümnetel 1856-1918 (tervelt 65 aastat) pääseb eesti rahvas lõpuks oma soove teostama ja arenema iseolemise ja rahvusliku sõltumatuse suunas.
Olemegi oma ajaloolise tagasivaatega jõudnud sajandivahetuseni. Siit edasi on külaelu juba vanemate juttude ja kirjapanekute järgi meile tuttavam. Sellest aga edaspidi.
Tutvume vahepeal Torma kiriku sünni-, leeri-, abielu- ja surmaandmetega aastatel 1755 ? 1821 Kasepää külas. Siin sees on ka mõningad Kükkita, Raja ja Mustvee-Raja inimesed. Need andmed puudutavad muidugi luterlastest eestlasi. Vanausulistest venelased, kes tulid ? põgenesid Venemaalt XVIII saj lõpul ? XIX alguses tagakiusamise eest pärast seal toimunud Nikoni kirikureformi, on kindlasti kirjas nende oma koguduse raamatutes.
Pool lastest suri mudilaseeas
Sündidest on kirjas 1760. a Kasepääl 3 last ja Kükkital 2 last. Kuigi perekonnanimesid veel tol ajal ei olnud, on isadena kirjas Kasepää lastel Nisso Jaani Tõnno ? poeg Tawit, ema nimi Kaj; Nisso Maddis ? poeg Jürri, ema nimi Marri; Mäkuski Ado ? tütar Ewa, ema nimi Anno. Emad on toodud ainult eesnime pidi ja nii kuni 1820. aastani, mil hakati inimestele andma perekonnanimesid.
Suurema sündide arvuga on juba 1772 Kasepää – 7 last, Rajal 3 last. Kasepääl on edaspidi suuremate sündide arvuga olnud järgmised aastad:
1781 ? 10 last, 1782 ? 12(s.h. Tihhedal 2), 1784 ? 13 (1 Mustvee-Raja), 1785 ? 12, 1786 ? 12, 1790 ? 15, 1793 ? 16, 1794 ? 11, 1796 ? 22 ! last, 1798 – 11, 1799 ? 15, 1800 ? 13, 1801 ? 14, 1803 ? 15, 1804 ? 14 , 1805 ? 12, 1811 ? 19, 1819 ? 17, 1821 ? 15.
Kokku on Kasepääl sündinutena kirjas aastatel 1755 ? 1821 66 aasta jooksul 496 last.
Nii tundub meile, et see ei olnud mitte küla, vaid sünnitusmaja. Tegelikult oli aga asi palju kurvem, kui me oletadagi oskame. Paljud lapsed on surnud sündides või üsna pea pärast sündimist, enamik aga vanuses mõni kuu kuni 7- aastastena, muidugi oli ka surnuid 11 ? 14 aasta vanuses, aga neid oli siiski vähe. Nii on samal ajavahemikul 1750 ? 1821 surnud Kasepääl vanuses 0 ? 10 aastat 225 last, enamus neist vanuses 0 ? 6 aastat. Nii surid pea pooled sündinud lastest mudilaseas, enne koolilapse elu ja karjapoisi põlve. Eriti suur laste suremus on olnud samuti aasta 1774 ?16 last, 1779 ? 1781 ? 13, 1785 ? 1787 ? 15 last vanuses 0 ? 2 aastat jne. 1795 ? 25 last, 1798- 1799 ?25, 1804 ? 24 last.
Nii oligi küla samaaegselt nii sünnitusmaja kui ka matusebüroo ja maeti põhiliselt lapsukesi.
Muidugi oli siis ka juhuseid, kui ema suri (esma)sünnitusel koos lapsega.
Sündide registreerimisel on kirja pandud vaderid (põhiliselt kaks) ja abielude registreerimisel kosjamoori või isamehe nimi.
Kosjamooriks on olnud näiteks Mäkuski Hindreki lesk, Mihkli Juhhani lesk, Tõnno Mihkli lesk, Jürri Toma lesk, Tõnno Tooma lesk, Andrese Reino lesk.
Isamehed on toodud nimepidi, näiteks: Mäkuski Andres, Nisso Jaan, Raudsetta Tõnno, Reino Maddis, Koolmeister Tõnno jne.
SULEV KASK
Järgneb
