Algus 4. jaanuari Vooremaas
Noored inimesed aga abiellusid ikka ja jälle, vaatamata esivanemate kurvale kogemusele ja see toimus enamasti ikka suure rõõmu ja tralliga. Enne Esimest maailmasõda oli küla suureks kasvanud ja noori palju. Väljapoole küla abielluti harva ja sellepärast oli külas läbisegi palju sugulasi.
Abielluti enamasti talvel
XIX?XX sajandivahetusest edasi polnud enam ka pruudi valimine vanemate poolt nii vali, vaadati-kaaluti küll vanemate eluolu, aga juba väiksema rangusega. Abielluti põhiliselt talvekuudel.
Näiteks on 1893. aasta 28. veebruaril abiellunuid kirja pandud kirikuraamatus 11 paari. Paarid olid Kasepäält, Avinurmest, Kõnnust (Kondo), Tarakverest (Terrastfer), Roelast, Kivijärvelt, Flemmingshofist, Tormast jne. 1984. aasta 20. märtsil abiellunud paare on kirikuraamatus üles tähendatud kogunisti 13.
Kui noored olid vanemate nõusoleku saanud, siis tuli peigmees koos isamehega ja veel mõne sõbra-sugulasega tüdrukule kosja. Pruut pidi viinapudeli vastu võtma ja lahti tegema. Kosjad peeti harilikult laupäeva õhtul ja järgmisel laupäeval sõideti kirikusse abielu registreerima.
Pühapäeval kuulutas õpetaja kantslist välja abielluda soovijate nimed ja ütles, et kui kellelgi on nende abiellumise vastu ütlemist, siis tehku seda kahe nädala jooksul, sest veel kahel järgneval pühapäeval öeldi abiellujate nimed maha.
Sel ajal kui pruutpaar ei tundnud veel teineteist õieti ja vanemate poolt paaripanduna sõitsid kirikusse end üles andma (pruutlugemisele), olevat üks peigmees ikka vilksamisi oma pruuti vahtinud, mille peale pruut tagasihoidlikult kostnud, et mes sa minust vahid, vahi parem obest.
Kingituseks toodi toiduaineid
Pulmalised ei viinud pruutpaarile mingeid kingitusi. Toodi hoopis toiduaineid. Üks kevad-talvel pulmade pidamise põhjusi oli seegi, et siis säilisid toidud kauem ja ei riknenud. Pulmi peeti kaks-kolm päeva ja kui lihakraami oli rohkem, siis enamgi.
Viina pudelitega lauale ei pandud. Jagati söögi alla kandikult. Peamiseks joogiks oli õlu ja kes viina rohkem tahtis, ostis ise kaasa. Muidugi oli igal mehel pudel taskus.
Seda läks ka kirikusõidul vaja. Koduteel peeti ikka pulmarong kinni ja päriti, et kust pärit ja mis rahvarong? Pidi siis passi näitama (s.t. pudelist küsijatele valama). Külas oli pulm suursündmus, kogu küla oli elevil.
Pulma hommikul kogunesid pruudi sugulased tema majja ja peigmehe sugulased peigmehe majja. Laulatus toimus kas Torma või Lohusuu kirikus pärast kirikuteenistust.
Kui peigmehe pulmalised hommikul pruudi järgi sõitsid, siis vanemad kaasa ei sõitnud. Nende järgi sõitsid ?peiupoisid? eraldi. Nendel pidi muidugi ka ?pass ? kaasas olema ja ämmal ?ämmakakk? valmisküpsetatud. Laulatusele sõitmisel pidi pruut hoolt kandma, et iga ?pruuttüdruk ? endale kirikussesõidutaja saaks.
Neiu kinnitas siis ostetud lillekimbukese oma poisile koos valge siidpaelaga rinda. Paelad olid pikad ja lehvisid tuules. Isamehele seoti üle õla pitsidega linik. Pruut oli enne veel kinkinud äiale-ämmale mingeid riideesemeid – kas särk-sall-sukad- sokid- kindad jne.
Pidu jätkus peigmehe kodus
Mingil ajal pidi pruut kinkima ka igale peiupoisile kindad, et neil hobust ajades käed ei külmetaks. Kirikust sõideti tagasi pruudi poole, kus oli peolaud toitudega kaetud.
Pillimees oli igas pulmas. Lauldi ja mängiti palju ringmänge, tantsiti.
Ringmängu laulud olid, näiteks mõned: ?Üks jahimees läks metsa?; ?Ilus poiss küll olen ma aga siiski naist ei saa?; ?Mäe otsas kaljulossis õitses mul üks roosike?; ?Üks ühte ja kaks ühte, kolm ühte ja neli ühte ja ükskümmet? jne.
Teisel päeval pidi pidu peigmehe kodus jätkuma. Õhtul oli muidugi pruudile juba naise peaehe ? tanu ? pähe pandud. Tanu oli pitsidest tehtud ja kaunistatud võimaluse kohaselt pärlite ja väikeste kunstlilledega. Juba hommikul hakkasid poisid hobustega külavahel edasi-tagasi sõitma.
Hobustel kuljused kaelas ja oli ju vaja näidata ka ilusat uut seljatoelt allarippuvate puudikutega saanitekki või enda uut ilusat mütsi, kiirelt lippavat hobust jne. Vahel söödeti pulmarahvas enne veel pruudikodus ära, aga ärasõit võttis nii või teisiti palju aega.
Pruut s.t. nüüd juba noorik oli vaja kodust ära saata ikka ?kirikulaulu ja sellekohase kõnega?. See toiming oli usaldatud kas siis sõnakale isamehele või mõnele teisele ?suupoolikule?, kes naerutava pilajutuga seda tegi.
Ülejäänud külarahvas jälgis akendest siis, kes kellega sõidab, kuidas nad välja näevad jne. Mehed külatänaval pidasid jälle voori kinni ja nõudsid ikka seda ?passi?. Oli muidugi ka auväravaid, mille juures see toimuski.
Peigmehe majja jõudes tervitas noorik ? ?Tere lingud, tere langud! Tere uued uksepiidad, kadakased kaevulingid, saarised sagarad!”
Nüüd toodi ka pruudi isa-ema järgi ja söödi-joodi ja lauldi-tantsiti kuni jõu- ja toiduvarusid jätkus. Tantsimiseks paluti ikka harilikult luba pulma kõrvalmajast. Põrandad küüriti pärast seda tralli jälle valgeks ja asi korras.
Pärast pulmi, näiteks kevadepoole, kui uuel noorikul on piimapütid puhtaks pestud, tuleb naabrinaine uut noorikut kiitma ? mõtlesin päikse paistema, arvasin kuu tõusema, päiksena paistsid panged valged, kuuna aga kulbi varred, killendasid kibude vitsad.
Minu ema-isa abiellusid samuti talvel ? 24. veebruaril 1923 Torma kirikus. Neid laulatas õpetaja Laas. Kasepäält Torma sõideti talvel hobustega otse, läbi metsade ja üle heinamaade. Tee oli ka seekord olnud võrdlemisi täis tuisanud ja saanide ümberpaiskumisi võiduajamisel ja möödasõitudel palju. Kirik ise oli väga külm, ainult ?käärkambris? oli soojem, sest seal oli ahi. Pruutpaari kasukad ?vildid jäeti sinna ja laulatuse aja külmetas pruut altari ees oma popliinkleidis.
SULEV KASK
