Kuidas elati Peipsi kaldal Kasepää külas

Omedu küla otsas asus ka lauavabrik ?Silva?, kus sai tööd hulk inimesi. Palke langetati talvel Omedu jõest ülesvoolu asuvates metsades ja kevadiste suurvete ajal parvetati palgid piki jõge alla jõesuudmesse lauavabrikusse, aga ka Mustvee lauavabrikuni Peipsit mööda.

Talviti olevat käidud kalastamas veel ka Võrtsjärvel ja Saadjärvel. See oli XIX sajandi teisel poolel, seal vahetati püütud kalad vilja vastu ja koju sõideti piki Emajõge ja Peipsit venega. Kuskilt mälusopist terendab ka jutt venega Lohusuu kirikusse sõitmisest ja surnukirstu sinna kalmistule viimisest.

Laiuss oli inimestele nuhtluseks

Kevadise haugikudemise ajal passisid mõned mehed järve ääres madalasse vette kudema tulnud hauge. Kui märgati kalade tekitatud veepöörist, raiuti seal västraga ja tabati vahel korraga emakala ja ka üks või isegi kaks niiskaheitvat isakala. Hiljem nimetati taoline püügiviis röövpüügiks ja keelati ära.

Püütud kalu söödi muidugi nii praetult, keedetult, soolatult kui kuivatatult. Peipsi kaladelt saadi kahjuks sageli ka soolenugiline ? laiuss, kes kasvab inimese soolestikus 10 meetri pikkuseks ja pikemakski. Minul aeti lõpuks välja 12 meetri pikkune ja pärast ikka veel kuigipalju. Olin siis juba 25-26-aastane noor mees. Juba koolipõlves ütles mulle täditütre Toit, Lidia mees Arno: ?Poiss, sul on ussid, sa oled nii kõhn ja kahvatu.?

Paljudes arstlikes kontrollides hiljem millegipärast ussimune ei avastatud ja nii ma siis toitsingi seda parasiiti aastaid. Selle soolenugilise ringkäik olevat selline: suguküpse laiussi munad väljuvad nii inimeste kui loomade kehast roojaga, vette sattunud munast koorub kerajas ripsvastne, millest toituvad vähikesed, keda omakorda söövad kalad ja nende lihastes ja elundites areneb 1?2 mm pikkune vageltang, mis omakorda, sattudes pooltoore või toore kala söömisel inimese soolestikku, kasvab pikaks lüliliseks suguküpseks parasiidiks.

Peipsi ääres kasvatati sigureid

XX sajandi esimesel poolel levis külas lisateenistuse eesmärgil sigurikasvatus. Sigur on kuni 30 cm pikkune suhkrut ja inuliini sisaldav juurikas. Taimel on lillad õisikud ja piklikud lehed. Sigurit kasutati kuivatatult ja röstitult kohvisegudes.

Sigurikasvatus oli väga töömahukas tegevus, aga elatist oli vaja teenida ja põllumaa vähesuse pärast tuli kasvatada selliseid kultuure, mis ka tulu andsid.

Siguri pikad juurikad kisti maast välja, lehevars murti küljest ja edasi veeti järve ehitatud kastidesse pesemiseks. Kastides hõõruti nad luuaga läbi. Kahvadega tõsteti puhtad sigurid vankrile tagasi, veeti kodudesse varju alla.

Edasi need pestud sigurid tükeldati 1- 2 cm pikkuse küljega kuubikuteks. Esiteks lõhestati sigur noaga pikisuunas vastavalt juurika jämedusele kas kaheks või neljaks, siis tükeldati-vürfeldati ristisuunas kuubikuteks. Seda tehti lõikeraua abil. Lõikeraud oli parajalt paks teritatud raudleht, mille üks ots oli kinnitatud lõikelaua külge nii, et see seal liikuda sai, teises otsas oli käepide.

Peotäis lõhestatud sigureid asetati lõikelauale noa alla ja siis krähviti otsast paraja pikkusega kuubikuid. Seda lõikerauda või väiksemat kasutasid mehed ka kuivatatud tubakalehtede peenestamiseks, sest ka tubakat kasvatati ise. Seda nimetati veel ?pinutaguseks?, vist põhilise kasvukoha järgi, sest mehed kasvatasid tubakat vanade puuriidaasemete kohal ja kõrval.

Peenestatud tubakast keerati ajalehe või sigaretipaberi sisse plotski või valmistati poest ostetud spetsvahendi ja hülsside abil paberosse.

Valminud tubakalehed lüsiti lehevart pidi traadile ja riputati pööningule kuivama, pärast kuivamist lõigati. Muide! Nägin 2004. aasta augustis Poolast läbi sõites sealseid tubakapõlde!

Ahju köeti hagudega

Sigurikuubikute kuivatamine toimus samasugustes ahjudes nagu tindikalagi. Ahjusid köeti põhiliselt hagudega. Haod olid raiutud kraavikallastelt või metsa alt ja seotud kubudesse. Meetripikkused haokubud mahtusid pikuti ahju. Natuke kaasaegsem kuivati oli majade taha ehitatud Kraftidel. Seal sai ka vajadusel vilja kuivatada. Samas üle ojakraavi seisis ka vana tuuleveski. See oli vist Ojade oma.

Ahjudesse mahtus toorsiguri kuubikuid kaks vakatäit. Vakk oli umbes 42-liitrise mahuga puukast. Liivimaa vakk oli aga suurem, umbes 69 liitrit. Kartuleid mahtus vakka minu mäletamise järgi 50 kilo ja kartulivakkasid kasutati veel kolhoosideski.

Kuivatatud sigureid ostsid kohvivabrikud Tartus ja Tallinnas. Narva turule veeti neid hobustega.

Endale röstiti kohvi plekist valmistatud, äratõmmatava kaanega brennerite (brenner- põleti, kütja sks keeles) abil. Neil oli pikem vars taga ja nii said sigurikuubikud hõõguvate süte kohal röstides hoida ja liigutada. röstitud Korraliku kohvisegu saamiseks lisati röstitud nisu- ja rukkiteri, ka munast, koorest ja jahust veeretatud kuulikesi.

See korralikult pruunistatud segu jahvatati kohviveskiga pulbriks.

Kasepää vallamaja ja Tiheda koolimaja vahel asuv hoone, mis oli XX sajandi alguses juba ehitatud magasiaidaks, kus hoiti suurtes salvedes ikalduse puhuks viljavarusid. Seda tehti muidugi vallavalitsuse korraldusel, vajadusel jagati vili välja ja see tuli sügisel teatud lisaprotsendiga tagastada. 1920. aasta paiku oli see hoone aga tühi ja külanoorus lõhkus salved välja, ehitas salvelaudadest lava ja hoonet kasutati suvehooajal tantsu- ja näitemängupidude korraldamisel. Et majas kütet polnud, ei saanud seda talvel kasutada.

Rahvamajas peeti hommikuni tantsupidu

Eesti Vabariigi algusaastatel ehitati see hoone ümber sigurikuivatiks. Köeti õliga, kuivatusrestid paiknesid teatud vahedega üksteise kohal. Alumiselt restidelt lasti kuivanud sigurid välja ja ülemised restid langetati allapoole. Üles läksid restid uute kuivatamata siguritega. Seda tegevust ei jätkunud aga kauaks. Sõja ajal sisseseade purustati ja hiljem seda ei taastatud. Hoonest sai Tiheda koolile abiehitis ja praegu asub seal algkool ? lasteaed.

Meie kinokülastused ja sellele järgnenud tants toimusid aga pärast sõda ikka selles puust rahvamajas, mille asemele on nüüd ehitatud uus hoone. Suveöödel jätkus noortel sageli tantsulusti pea päikesetõusuni välja. Kodus ei saanud teinekord paari tundigi magada, kui isa kutsus poisid lakast alla heina niitma.

Tiheda kivist koolimaja ehitati 1910. aasta paiku. Kasepää praegune koolihoone oli siis juba valmis, sest minu ema käis juba uues hoones koolis ? see oli 1907.a. Enne seda oli aga Kasepääl samas kohas puidust koolimaja. Selles oli üksainus õpperuum, pikad pingid üle ruumi ja kitsas laud ees. Selles suures kooliruumis tähistati ka jõulusid. Kirikud olid kaugel ? 15-18 kilomeetrit (Tormas ja Lohusuus), paljudel polnud ka hobust jõuluõhtul kirikusse sõitmiseks. Siis ehitigi koolimaja suur klassiruum ja pühitseti seal pidulikult jõulupühi. Üle ruumi lae olid kinnitatud pikad ?küünlapuud?(ümarlatid), milledesse oli teatud vahedega puuritud augud küünalde jaoks. Need küünlapuud olid kaunistatud kuuseokstest vanikutega ja ruumis seisis muidugi ka kuusepuu.

Kooliruumi kaunistasid eelmisel kevadel leeris käinud noored, nemad kinkisid ka jõuludeks koolimajale midagi ? kas uue lambi või uued linikud lauale ja kõnetoolile või piibli jne. Pühadejutlust pidas kooliõpetaja. Kooliõpetajal oli veel kohustuseks ka surnute puusärki sängitamise tseremoonia toimetamine ja surnu kodust ärasaatmine. Surnuaial mattis juba kirikuõpetaja ehk köster. Kasepää surnud maeti kuni XX sajandi alguseni Lohusuu surnuaeda. Mustvee surnuaeda on maetud juba minu vanaisa Jaan Kask, kes suri 1920. aastal. Eelmised vanavanemad ja ka 1891. surnud vanaema aga Lohusuu kalmistule.

SULEV KASK

blog comments powered by Disqus