Maie Kangur, aiapidaja:
«Tahan hakata alles tegema, järgmine nädal kindlasti. Vaja põllule natuke kartulit panna, aeda hernest, uba ja kõike, mis vaja. Abilisi tulemas pole, tuleb oma jõuga hakkama saada. Ümbruskonnas pole hobust ka, nii et tuleb ise hobust mängida ja vaod sisse ajada. Traktorit on nüüd raske saada, kõik teevad oma põldu, võõrale ei taha keegi tulla. Hea seegi, et üks talunik aitas mul maa ära künda. Kasvuhoonesse sai siiski midagi enda jaoks pandud: natuke salatit, redist, kapsa- ja lilleseemneid. Varsti peab istutama ka tomati- ja kurgitaimed. Kui elad maal, peab ikka midagi kasvatama, et oleks omast käest värsket võtta.»
Endel Karro, pensionär:
«Mina pole mingi põllumees, on vaid väike aialapp ja kasvuhooneke. Paprika panin juba kasvama, tomati ja kurgi ehk uuel nädalal. Porgand ja sibul sai maipühade ajal peenrasse, sibulamaad jäi üle, nüüd tulin turule seemet juurde ostma. Sibulate säilitamine on omaette kunst, kuivatan neid küll, aga kuidagi ei taha nad kevadeni püsida. Kartulit, peeti, kaalikat, porgandit ma ostma ei hakka, mul alati selline varu, et jagub kuni uue saagini. Pensionärile on aias õiendamine hea ajaviide, millegagi peab ju tegelema, muidu läheb kodus istumine igavaks. Umbrohi juba tärkab, varsti vaja rohida ja pea seegi aeg ei jõua, kui tuleb muru niita.»
Ilme Säärits, seemendustehnik:
«Olen virk naine ja tegin kõik kevadtööd kähku ära. Mina pühi ei pidanud, aiatöö oligi nagu pidu. 1. mail sai kõik tehtud, mine tea, ehk euroliitu mineku auks. Ennevanasti, kui 9. mai oli riigipüha, tähistaime seda põhiliselt kartulipanemisega. Nüüd tuleb siis, kui vähegi head ilma, kõik aiatööd kähku ära teha, siis saad ühest murest lahti. Seda, et külm kartulile liiga teeb, ma küll ei karda. Seekord tuli ilus ja soe kevad kähku: mets juba roheline, kägu hakkas varakult kukkuma. Mullas sonkimine ja aias õiendamine käib mul rohkem vanast harjumusest, ja eks millegagi peab tegelema, muidu läheb igavaks.»
Tiit Kütt, mehaanik:
«Edenevad, nii nagu igal kevadel. Kui elad maal, tuleb põllutööd teha. Olen põline maamees, ei kujutagi ette, et mõnel kevadel jäävad käed mullaseks tegemata. Minu töö on põhiliselt maaharimine, taimede ettekasvatamine, porgandi, herne ja muu aedvilja külvamine on perenaise pärusmaa. Kartuli panen ma maha alles mai teisel poolel. Omakasvatatud viljad on palju paremad kui poest või turult ostetud, ja pealegi on maainimesel selline rumal harjumus midagi kasvatada. Ikka lootuses, et sügisel saab saaki ja taluniku elu paraneb. Lootus sureb viimasena ja eks aeg annab arutust, mida meile Euroopa Liit tegelikult toob.»
Evi Laks, linlane:
«Ilusasti, kevad on ju kena olnud. Mul pisike aiamaa, kasvuhoones sai juba kuu aega tagasi alustatud. Kapsas, kaalikas ja tomat, till, lill ja petersell said kasvama. Jätkub endale, sõpradele ja ka müügiks, et pisikest pensionilisa teenida. Kartuli panin maha juba 4. mail. Aiapidajale ongi kevad kõige suurem tööaeg, kuid ka rõõm. Nagu lume seest hakkas mõni taimeke välja tulema, jooksin vaatama, kuidas see talve üle on elanud. Mina saan aiast energiat, seal maandan kõik oma pinged ja stressid. Kevadet saigi pikisilmi oodatud ja nagu päike hakkas kõrgemalt käima, tuli aiatöö kihk peale. Ma võiks kohe küünarnukist saati maa sisse pugeda.»
Uno Seer, meier:
«Täie auruga. Aiamaa on juba tehtud, nädalavahetusel panen kartuli maha, seejärel saab tordi ja lilled üle anda ning emadepäeva pidada. Kartulipanekuga võiks veel nädal-kaks oodata, aga selleks ajaks võib niiskus mullast kaduda ja ega mugulad tuha sees kasva. Kõike kasta ei jõua, pealegi on minu arvates põllu kastmine taimede ärahellitamine. See on nagu lapsel lutiga: kui hakkad lutti andma, siis on seda raske võõrutada. Kevadtööd hakkasid mul juba varakult, viljapuude ja põõsaste lõikamisega pihta. Ega aia- ja põllutööd veel külvamise ja istutamisega lõpe, suvi läbi tuleb põldu hooldada, et sügisel saaki saada.»
ARDI KIVIMETS
