Siis ärge kõhelge ning hakake talle tugipereks. Luua Metsanduskoolis arendusjuhina töötav Anu Vaagen ütles, et neil abikaasa Alariga oli selge: nende südametes oli veel ühe lapse jaoks ruumi.
Kõige pikemalt mõtles viis aastat noorema venna perretuleku üle järele perepoeg Arlis. Ja temal oli, mille üle mõelda, sest ainsa lapsena kaotas ta poole privaatsusest ning pidi hakkama kõike jagama.
“Minu jaoks oli see väga tähtis asi, ikkagi uus kogemus,“ tõdes ta. Tol ajal seitsmendas klassis õppinud Arlis harjus aga kiiresti.
Indrek Pihost rääkis Anule ja Alarile peresõber Piret Mikko. “Me olime võimalikku tugipereks hakkamise varianti varem Piretiga arutanud,“ tunnistas Anu. Tema sõnul oli loogiline, et nad võtavad perre veel ühe poisi, sest neil oli juba poiss.
Mikko perega käisid Vaagenid varem läbi ja suhtlevad tihedalt ka praegu. Arlis sõbrustab rohkem Mikko pere vanema poja Kaspariga, Indrek aga noorema poja Magnusega. Igal suvel käiakse Mikkodega koos kusagil puhkamas, lapsed võetakse kaasa.
Indrek küll eriti reisima ei kipu, tema jaoks on oluline olla Pikknurmes ja oma tugiperes. Samuti saab ta üksi kodus hakkama ja kui kõht ikka tühjaks läheb, siis teeb endale ka süüa.
Koer võttis kohe omaks
Kui Indrek kuhugi läheb, siis ütleb ta alati Anule või Alarile või Arlisele. Eelmisel aastal oli Indrek külas ja Anu otsis teda tükk aega taga ning muretses. Nüüd on reeglid paika pandud ja Indrek teatab iga paari tunni tagant, kus ja kellega ta parasjagu koos on. “Indrek teab juba kohti ja tunneb inimesi, nii et probleeme pole,“ rääkis Anu.
Pereema Anu tunnistas, et neil pole tõsiseid probleeme olnud ja et Indrek on väga tubli poiss. “Poiss nagu poiss ikka, kui tal mingeid krutskeid poleks, siis oleks ju ka väga igav,“ tunnistas Anu.
Indrek tuli Vaagenite perre esimest korda neli aastat tagasi suvel kuuks ajaks. “Kool oli läbi, Indrek ja ta õde Kristy näitasid meile veel oma tunnistusi, kui neid Metsatarekese lastekodus vaatamas käisime. Meie ootasime oma puhkusi ja siis tõimegi Indreku oma koju,“ meenutas Anu.
Üllatavalt kiiresti leppis uue pereliikmega ka Vaagenite saksa lambakoer Degni. “Meie koer valib inimesi. Koer tunneb väga hästi ära, mis inimesega on tegemist. Ja Indrek ei kartnud üldse koera, see oli kõige tähtsam,“ ütles Anu.
Tema kartis veel natuke aega hiljemgi, kui Indrek ja Degni põrandal mürasid. “Ma lugesin ikka Indrekule sõnu peale, et ta ei topiks oma nägu nii koera lähedale, sest mina ausalt öeldes kartsin veel… Aga nüüd ei tasu rääkidagi, nad on väga head sõbrad,“ lisas pereema.
Põhiliselt tegeleb poistega pereisa
Ka Pikknurmes võeti Indrek kiiresti omaks, ta leidis ka kohalike laste hulgas palju sõpru.
Põhiliselt tegeleb poistega pereisa Alar Vaagen. “Nii on see välja kujunenud,“ tunnistas mees. Ka Arlis peab väga oluliseks vaba aja veetmist koos isaga. “Paps viitsib ikka palli loopida,“ märkis ta. Nii ongi mõnikord, et pereisa on sappa võtnud viis-kuus poissi ja tegeleb nendega. “Mõnikord ma vaatan, kuidas Alar läheb kõige ees, siis tulevad poisid ja kõige lõpuks koer, niiviisi nad hanereas käivadki,“ rõõmustas pereema.
Alar rääkis, et kui külas veel lapsi rohkem oli, sai palliplatsul palli taotud ja ühiseid jaanipidusidki peetud. “Praeguseks on lapsed suureks kasvanud ja platsid ei leia enam endist rakendust,” nentis Alar Vaagen.
Alariga on Indrek koos nii kalal kui ka ujumas käinud. Talvel said poisid koos Alariga paisjärvel jäärajasõitu harjutada ning jäähokit mängida. Eelmisel talvel sai Indrek sünnipäevakingiks uisud, tänavu hokikepi. Tänavu talvel oli rohke lume tõttu jää puhastamine küll raske, kuid nähtud vaev tasus end igati ära. Ka tuleb hokiväljaku rajamiseks päris palju vett tassida, et jää sile saaks.
Samuti on Indrek aimu saanud, mida tähendab autojuhi töö. Alar on nimelt autojuht ja veab praegu puiduhaket. Inderk on temaga mõned päevad kaasa sõitnud. Praegu sõidab Alar ringi Eestis, varem käis ka Lätis.
Teeb sporti ja ei karda tööd
Kui aga kodus on vaja mõnd tööd teha, lööb Indrek alati käed külge ega karda ühtegi tööd. Tänavu suvel on maasikaid korjatud ja puhastatud, hekki niidetud ja prahti koristatud, muru niidetud ja puid lapitud. Kui Alar pügas hekki, siis poisid viisid prahi ära ja kui Arlis muruniidukiga niitis, siis Indrek käis rohukogujat tühjendamas.
Indrek teeb meelsasti sporti ja on hea jalgpallur ning käib Põltsamaal trennis. Alar ja Anu on käinud Indreku võistlusi Põltsamaal vaatamas. “Kui ma õieti mäletan, siis viimane kord said nad pähe, ei aidanud meie karjumine midagi,“ rääkis Alar.
Ka Arlis pidi minema jalkatrenni, kuid otsustas hoopis võrkpalli kasuks. Tartus Miina Härma Gümnaasiumis õppides pole poiss aga enam võrkpallitrenni jõudnud. “Kool võtab suurema osa ajast,“ tunnistas ta.
Põltsamaa poistega käis Arlis Bulgaarias võistlemas, Alar oli kaasas bussijuhina. Sõideti Musta mere äärde ja seal meeldis kõikidele. Ka läks Põltsamaa poistel võistlus väga hästi.
Indreku usalduskasvataja Erika Dubinini hinnangul on tugipere leidmine Indrekule hästi mõjunud. “Indrekul on seal hea olla, ta alati ootab sinna minekut,“ rääkis Dubinin. Tema sõnul annavad tugipered lastele väga palju, sest nad näevad peremudelit. “Meil on siin küll pered, aga see pole ju päris. Tugipere tähendab ka kodu ja uusi sõpru, Indrek on väga seltsiv poiss, tal pole probleemi leida uusi sõpru,“ lisas usalduskasvataja.
Lastekodu Metsatareke juhataja Marika Tekkeli sõnul on Indrekul tugiperes oldud aja jooksul kõik paremini läinud – nii õppimine kui ka käitumine ja spordi tegemine.
“Indrek tahab paremaid hindeid ja soovib nendega rõõmu valmistada nii Anule kui ka Erikale. Ta pingutab ja püüab. Oma käitumiselt on Indrek sõbralik ja abivalmis. Ta ei tee kellelegi haiget ega ütle ka halvasti, hoiab väiksemaid,” lisas juhataja.
Milline on tõeline Eesti mees
Kui Indrek pidi kirjutama kirjandi tõelisest Eesti mehest, siis kirjutas ta Alarist. Kasvataja rääkis siis ka tugiperele, et Indrek oli kirjutanud, et tõeline Eesti mees mängib lastega korvpalli, teeb tööd ja kui tõeline Eesti mees on väsinud, siis ta pikutab diivanil. Täpselt nii nagu asjad on. Mis hinde Indrek selle kirjandi eest sai, seda ta enam ei mäleta.
Vaagenite juures loeb Indrek ka raamatuid, kui inglise keelega oli mure, siis õpiti inglise keelt. Enamasti ikkagi puhatakse koos. Kooliasjadest räägib Anu alati Indreku usalduskasvataja Erika Dubininiga.
Tugiperede ühendus tekkis aasta tagasi, kui peresid, kus juba oldi tugipereks hakatud, sai lõpuks ka koolitama hakata. Siis saadi kokku PRIDEŽi koolituseks rühm. Juhendajad Aila Rajasaar ja Heidi Hansar said kohe aru, et tegemist on praktikutega ja sealt ahhaa-efekti ei tule.
Küll aga oli koolitusel väga lihtne ühist keelt leida, sest mured ja rõõmud olid ühised.
“Praegugi on koos väga hea kõike arutada,” tõdes Anu.
i
HELVE LAASIK
