Kui sellest tülitsemisest vaid kasu oleks

Puurmani rahvakoosolek, kus kohtuti vallajuhtidega, oli juba eos läbikukkunud. Meelestatus polnud kummalgi poolel selline, millega konstruktiivsesse arutelusse laskuda. Nii juhtub, kui suhted on sedavõrd sassis, et selle harutamiseks enam rahvakoosolekutest ei piisa.
Suhete silumisele ei aidanud kaasa ka tõsiasi, et Puurmani teenuskeskus ajutiselt uksed sulges. Pärast haldusreformi said paikades toimetavatest teenuskeskustest kohad, kus vähemalt näiliseltki sai vallaga lähisuhetes olla. Kellel vaja, sai sotsiaaltöötajalt nõu pärida ja muidu vajalikele muredele lahendusi. Tõsi, teenuskeskus lõplikult uksi ei sulge, aga vimm on hinges ikkagi.
Appi ei tule ka Tartu vald. Lootus paremast tulevikust ja pudrumägedest-piimajõgedest hakkab vaikselt kustuma. Arutelud venivad ja enam pole kindel, et Tartu vald Puurmani endaga liidab.
Aga mis siis saab? Jäädagi lõpuni omavahel jagelema? Jäädagi üksteisele vastastikku kaikaid kodaraisse loopima?
Abielu, mis on oma aega minetamas, teatavasti päästetakse nõustaja juures. Räägitakse ära, mis hingel, otsitakse kompromissi. Ja siis tehakse otsus, kas koos olemist veel annab siluda või peab laiali minema.
Ehk on Puurmanil ja Põltsamaal väikeses ringis aeg maha istuda ja ära rääkida, mis südamel? Lõputult ju jageleda ei saa ning tülitsedes pole teatavasti võidupooli. On vaid õnnetu ja veel õnnetum. Istuge maha, rääkige ja kuulake. Ehk tõuseb sellest rohkem kasu.