Pärast kuulsat Narva lahingut 1700. aasta 19.-20. novembril, kus rootslased said hiilgava võidu ligi kümme korda arvukama vaenlase üle, valis Rootsi kuningas Karl XII Laiuse lossi ja selle ümbruse oma talvekorteriks.
Sõjavägi koos juhatajaga vajas ägeda lahingu ja väsitava marsi järel puhkust. 20. detsembriks jõudis kuningas Laiusele. Et ta just selle koha valis, oli põhjuseks Laiuse hea asetus suurte teede läheduses, mis võimaldas ühenduse pidamist Narva, Rakvere, Tallinna ja Tartuga. Samuti oli lossi ümbruses arvukalt külasid ja mõisaid, mis hästi sobisid sõjavägede paigutamiseks.
Üldiselt oli Laiuse loss tol ajal juba lagunemisjärgus, seda võis pidada ainult kunagise kuulsa ordulinnuse jäänuseks. Oli säilinud peamiselt lossi kest, väline ringmüür, sisemised kaitsemüürid, mis kunagi lossi piirasid, olid juba kadunud.
Kuningas oma lähemate saatjatega asus ise elama lossi, sõjaväed paigutati ümbruskonna mõisatesse ja küladesse, jalaväed lähemale, ratsaväed kaugemale, Tartu poole. Nii paiknes Jõgeva mõisas kindral Stenbock oma väeosaga, Kivijärve mõisas oli kuninga kantselei. Palupere ja Iravere külas oli kindral Horn oma meestega. Prantsuse saadik kuninga juures, de Guiscard elas Kuremaa mõisas.
Palju häda sünnitasid kuningale ja tema väele selle talve ebasoodsad ilmad ja rasked tervislikud olud. Vali külm ja sügav lumi kestsid haruldaselt kaua. Sõjaväes ja rahva hulgas hakkasid möllama rasked haigused, iseäranis plekiline soetõbi, millest ei pääsnud isegi kuninga lähemad kaaslased. Nii suri kohe uusaastal kuninga kammerhärra krahv Wrede; edasi langesid tõve ohvriks kuninga sõber hertsog Adolf Zweibrücken, ratsaväe kindralleitnant parun Wachtmeister, kuninga ihuarst dr Rothleben, õuejutlustaja mag. Aronius, sõjaväe-apteeker ja rida teisi kuninga teenistuses seisvaid isikuid. Sellest kõigest hoolimata jäi kuningas terveks talveks oma peakorterisse ja ilmutas suurt osavõttu niihästi tervete kui ka haigete sõjameeste vastu.
Vaatamata rasketele oludele kasutas kuningas koos kaaslastega saada olevaid võimalusi ka meelalahutusteks. Korraldati pidustusi; käidi vahel sekka karu- ja põdrajahil. Kord laskis kuningas ise koguni kolm suurt põtra, mis kuninga suureks lõbuks õhtul pidulikult regedel ning jäägrite pasunate saatel lossi viidi.
Erilise pidulikkusega peeti lossis jõulupüha, seda nähtavasti veel vanas lossikirikus. Jõulude pidamisest kirjutas üks kuninga kaaslasi kodumaale järgnevalt: “Kuningas oli lõbus ja rõõmus. Esimesel pühal mängisime jõuluõlgedes. Hüppasime ja tantsisime.”
Muude lõbustuste hulgas, millest ka kuningas isiklikult osa võttis väärivad mainimist kohalike pruutpaaride laulatused ja pulmapeod. Suure huviga jälgis ta Eesti talurahva pulmakombeid ning pruutpaari ja pulmalisi võõrustati lossis rikkalikult. Üldse olnud kuningas rahva vastu väga sõbralik ja helde käega. Ühele noorpaarile kinkinud ta pulma-anniks koguni adramaasuuruse maatüki. Mitmel korral olnud ta isegi talupoegade lastele vaderiks.
Ka kuninga kaaslased püüdsid pika talve vältel aega võimalikult lõbusamalt mööda saata: peeti tantsupidusid ümbruskonna mõisates muusika ja näitelavaliste ettekannetega, milledes ka kuningas tihti osales. Üks tantsupidu peeti Laiuse kiriklas, kuhu olid kokku tulnud ümbruskonna kirikuõpetajate tütred.
Ometi oli üldine poliitiline olukord selleks liiga tõsine, et aega kergelt ja kasutult veeta. Terve talve ja kevade kestel täitis eelseisev sõjakäik meeli. Väeosad külades ja mõisades pidasid alatasa harjutusi ning kuningas ise käis neid väsimatult vaatamas. Vahel sekka võttis kuningas ette ka pikemaid sõjalisi kontrollretki. Nii läks ta detsembri lõpul kontrollsõidule lõuna poole, Vene piiri lähedasesse kohtadesse. Tagasi tulles käis kuningas ka Tartus. Veebruarikuu algul võeti ette uus sõjakäik Vene piirile. Ka seekord mindi Petseri kaudu Pihkva poole.
Talve lõpul korraldati Jõgeva mõisas eriline sõjaline näitevõitlus. Mõisaväjale oli ehitatud lumest suur kindlus, mida kaitses 400 meest. Piirajaid juhatas väeülem Stenbock isiklikult. Kuulideks ei olnud ründajatel sugugi mitte lumepallid vaid pappkuulid püssirohuga. Pealetungijate tõkestamiseks pandi kohale isegi plahvatavaid miine. Lõpuks oli kindlus sunnitud siiski kapituleeruma. Alistumistingimustes kõneldakse koguni surnute matmisest, haavatute äraviimisest ja ravimisest. Kas esimesi oli, on kahtlane, teisi leidus kindlasti.
Lumi kadus sel kevadtalvel aegamööda, öökülmad kestsid kaua. Sõjavägede toitlustamine valmistas ümbruskonna elanikele ja mõisatele suuri raskusi. Rootsi riigi olukord oli tal ajal üsna raske, üldise korra järgi pidi sõjavägi saama ülalpidamise sealt, kus ta parajasti seisis. “Liivimaa, mis oli juba varem vaenlaste poolt laastatud, imeti nüüd veel enam tühjaks,” kirjutab selle aja kohta Rootsi ajalookirjutaja Carlson.
Nagu kõnelevad otsesed ajalooallikad, rekvireeriti siis sõjaväele seaduslikul teel kõik, mis vähegi saadi. Paljud pidid muu hulgas isegi ka kogu oma heinatagavara andma kroonule. Kui veel meelde tuletada hiljuti läbielatud näljaaega, siis võis arvata, mida tähendasid need suure sõja aastad Eesti talurahvale.
Sõjaväe täiendamiseks püüti koguda ka võimalikult palju nekruteid. Aga inimesi oli siis vähe. Talupoegade pered olid tol ajal Laiusel väiksearvulised, sest nälja-aastail olid paljud surnud. Iga võetud hobuse kohta pidid kümme talupoega andma ühe soldati. Ja seal, kus ei antud hobuseid, tuli anda üks mees 15 adramaa kohta. Et soovitud arvu mehi heaga kokku ei saadud, püüti neid saada vägivalla teel. Koguni kiriku uste ees seisid varitsejad, et tabada terveid ja tugevaid mehi.
Puuduste tõttu hakkasid Rootsi sõjamehed kohati ise kimbutama kohalikke elanikke, võttes neilt omavoliliselt tarbeaineid. Kuuldes kaebusi Rootsi sõjaväelaste käitumisest maaelanikega, keelas kuningas valjult neil omavoliliselt kasutada talupoegade hobuseid ja võtta ära nende härgi.
ARVI LIIVA
