Kui omasid ka ei toeta, keda siis veel?

Läinud aasta detsembri lõpus juhtus Põltsamaa vallavolikogus eriskummaline juhtum. Nimelt esitas opositsiooni kuuluv Keskfraktsioon ettepaneku tõsta volikogu aseesimehe Eve Miljandi töötasu 450 euro suuruseks toimunud istungi kohta. Hääletamisele läinud määrus ütles, et aseesimehele sobib 100 eurot istungi kohta küll.
Parandusettepanek, mis oleks tõstnud aseesimehe töötasu, hääletati 11 häälega maha. Kusjuures, mahahääletajateks olid ka aseesimehega samasse erakonda kuuluvad saadikud.
Miljand ise ütleb, et osales hääletusel teadmatusest. Korruptsioonivastane seadus ütleb, et ametiisik ei või teha otsuseid, kui see tehakse tema enda või temaga seotud inimese suhtes. Seega on selge, et oma palga kõrgemaks hääletamise poolt kätt tõsta ei tasu. Ja võiks olla rohkem kui selge, et volikokku valitud saadikud vajalikud seadused, piirangud ja õigused endale enne ametisse asumist viimseni selgeks teevad. Valel ajal käe tõstmine on varemgi paksu pahandust toonud. Praegu lõppes see lihtsalt ametikohast ilma jäämisega.
Lisaks heidetakse edaspidi kõikidele koalitsiooni ettepanekutele vastu hääletanud Miljandile ette koalitsiooni kõigutamist. Uued liikmed on sedavõrd vähe koos toimetanud, et mõranemist nii varases staadiumis näha ei sooviks. Küll aga tasub tervel koalitsioonil mõelda, kas tegutsetakse ikka ühise eesmärgi nimel? Kui üks koalitsiooni liikmetest mõnes punktis eriarvamusele jääb, kas on põhjust koalitsiooni terviklikkuse üle kohe muret tunda?