Marianne Orgulas, Kiigemuru talu perenaine Pööra külast:
?Väga oluline. Kui inimene võtab looma, siis võtab ta endale ka vastutuse tema eest hoolitseda. Olgu koer, kass või mõni teine loom või lind ? neile kõigile tuleb luua sellised tingimused, et nad saaksid normaalselt elada. Kui seda ei suudeta, ei tohiks koju lemmiklooma võtta, mis sellest, et laps seda väga tahab. EgaŽs laps pea kõike saama, mida tahab. Koduloom peab olema nagu pereliige, ei saa ju nii, et täna teda armastan, aga homme viskan ukse taha. Polegi nii tähtis, et loomapidaja ajaks loomakaitseseadusest näpuga järge, et mõõta ruutmeetreid, palju just sellele loomale elamispinda vaja on. On tähtis, et inimene tegeleks oma loomaga ja tunnetaks, et loomal on tema juures hea olla ja liikuda. Headust ei saa ju meetri ega kaaluga mõõta.?
Haany Rink, pensionär, endine jõgevlane:
?Loomakaitse on elukeskkonna kaitse üks oluline haru ja kõik on tähtis: looma-, inimese-, looduse- ja keskkonnakaitse üldse selle kõige laiemas mõistes. Kui vaatame enese ümber, siis näeme, kuidas inimesed talitavad: tavaliselt võetakse lastele lemmikloom, on ta kassipoeg või koerake, aga kui mõne aja pärast selgub, et teda pole enam vaja, siis ta hüljatakse. Looma peremeheta jätmine on ju ka looma piinamine. Seadused, ka loomakaitseseadus on olemas ja nende rikkumisega kaasnevad karmid karistused, aga küsimus on selles, kuidas neid seadusi täidetakse. Paraku on järelevalve nõrk. Mõningal juhul võib välja kukkuda aga nii, et ebaseaduslikul karu tapnud mees võib saada kõrgema karistusmäära kui inimese elu kallale läinud kodanik.?
Maarja Paju, Jõgeva Gümnaasiumi X klassi õpilane:
?Arvan, et küllaltki oluline, sest linnas liigub hulkuvaid kasse, kes näevad rääbakad välja, ühel oli koguni saba ära lõigatud. Nüüd on hulkuvaid koeri ja kasse linnas palju vähem kui mõni aasta tagasi. Võib-olla on kasvanud peremehetunne ja enam ei võeta korterisse nii palju loomi, et neil seal kitsaks jääb. Väikesed loomad on ju toredad ja armsad, aga kui nad suureks kasvavad, siis ei viitsita nendega enam tegelda. Lugesime lehest, vaatasime telekast ja internetist, kuidas noorte seltskond kassi tappis. Arutasime seda omavahel, ja meile kõigile käis üle mõistuse, kuidas saab üldse selle peale tulla, et hakata looma piinama. Julmuritel ja piinajatel pole vist mõistusega kõik korras. Vähemalt meie koolis ei tea me küll olevat kedagi, kes oleks piinaja.?
Vello Vilde, pensionär Jõgeva alevikust:
?Kaitsmist vajavad nii loomad kui ka inimesed. Käib suur keemiasõda ja me ei teagi, kui palju mürkaineid loomad ja meie ise oma toiduga sisse sööme. Me veel ei tea, kuidas ja kui ruttu see kellelegi mõjub. Loomakaitse on vajalik, kuid sellega ei tohi liiale minna. Euroopa Liitu minnes taheti meil hundi, karu ja ilvese jaht üldse ära keelata. Muidugi, teatud määral tuleb kõiki loomi kaitsta, kuid nüüd oleme olukorras, et kui näed hunti, kes on küla juba õuekoertest ja lammastest puhtaks teinud, siis teda lasta ei tohi. Vareseid ja hakke on ka kõik kohad täis, aga jahimehed neid ei lase ja kui võetaksegi linnas mõni varesepesa maha, siis leidub ikka halajaid. Kui loom või lind õpib kergemalt toitu saama, ega ta siis inimelamutest enam kaugemale lähe.?
Heldur Laumets, Mesika talu peremees Kuristalt:
?Kaitsmine on vajalik, kuid sellega ei tohi liiale minna. Vaevalt, et sügisel Tallinnas karusnahapoe ees ranget loomakaitset nõudvad noored olid ise taimetoitlased ja kandsid kunstnahast või paberist jalatseid ja kindaid. Ju neil polnud midagi muud teha ja otsisid põhjust tänavale tulla. Kui siga või pull on kasvanud tapaküpseks, tuleb ta ikka tappa ja kogu lugu. Jahipidamisega on aga teine lugu: hädasolevat looma ei lasta, see on kuldne reegel. Kui on lubatud ajujaht, ka siis jätame mõne koha lahti: loomale peab jääma pääsetee ja kui ta seda kasutab, siis õnn kaasa, las läheb. Kolisin juba ammu linnast maale elama ja pean mesilasi. Linnakoer on nagu inimenegi pidevas stressis, maal on aga vabadust. Iga koer keti või rihma otsa ei sobigi, ta on nagu vangis.?
Hanno Kranich, ettevõtja Jõgevalt:
?On oluline, et kui inimene soetab endale looma, siis suudaks ta tema eest ka hoolitseda. Loomad on elusolendid, nagu inimesedki, kes vajavad lisaks toidule ka mõistmist ja sõpru. Loomaarmastus algab juba lapsepõlvest ja inimene, kes piinab loomi, pole südamlik ja on vägivaldne ka teiste vastu. Kodus on mul koerad ja hobused ja võib täheldada, et erinevat liiki loomad võivad saada omavahel palju paremini läbi kui mõned erineva kultuuri või usutunnistusega inimesed. Normaalne, et loomi ei tohi piinata ega ahistada, kuid selline loomakaitsjate liikumine, et inimene ei tohi enam kanda karusnahka ega nahkkindaid ega liha süüa, on liiast. Tarbeloomi ja -linde tuleb kasvatada nende jaoks normaalsetes tingimustes ja neid ei tohi tappa piinaval viisil.?
ARDI KIVIMETS
