Hiljuti peeti juba traditsiooniks kujunenud maal elamise päeva. Sel päeval pakkusid paljud omavalitsused inimestele taas võimalust otse allikast infot saada, millised on maale elama kolimise võimalused ja kuidas elu maal välja näeb. Tegu on väga toreda ettevõtmisega, kus olen viimased kaks aastat ka ise osalenud. Selleks, et Eesti saaks kesta ja areneda, peab kestma ja arenema ka elu maal.
Seekord külastasin Arukülas maaettevõtjaid, kelle tegevus ei olnud otseselt põllumajandusele keskendunud, vaid ellu on viidud isiklik suur unistus. Nii on Roosioksa talu linnufarm kui ka miniloomaaed olnud noorperemehe Eino Roosioksa eluunistus, mis teoks saanud muu ameti kõrvalt. Niisamuti riigivanem Kaarel Eenpalu kodutalu kordategemine tütretütre Anne Eenpalu poolt, muuhulgas koolituskeskusena järeletulevatele põlvedele ühiskonnaõpetuse tundideks.
Maaelu areng on väga
oluline
Rahvastikuministrina on minu peamine eesmärk, et Eestis elaks ja kasvaks rohkem lapsi, kes räägivad eesti keelt ja kannavad edasi meie kultuuri. Vaid nii saame täita põhiseadusega määratud eesmärki tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri kestmine läbi aegade.
Maaelu areng on selles kontekstis äärmiselt oluline, sest statistika näitab, et väljaspool suuri linnasid on peredes rohkem lapsi. Suure pere toetuse saajate statistika näitab, et kui Harjumaal on suure pere toetuse saajaid alla 12% lastega peredest, siis Järva-, Põlva-, Võru ja Valgamaal on selliseid peresid ligi 20%. Nelja ja enama lapsega perede osakaal Harjumaal on vaid 1,6%, aga Põlvamaal 6,1%.
Uuringud näitavad, et pooltel Eesti peredel on täna ideaaliks kolm või enam last peres. Erinevalt laialt levinud arvamusele pole suure pere loomise soov kuhugi kadunud.
Paraku ei saa see ideaal sageli reaalsuseks. Vaid vähem kui veerandil peredest on kolm või enam last, enamik naisi saab elu jooksul ühe või kaks last. Lisaks enam kui kümnendikul ei õnnestu erinevatel põhjustel üldse lapsevanemaks saada. Rahva püsimiseks ja järelkasvu tagamiseks jääb meil seega lapsi väheseks. Pole piisavalt neid, kes võtaksid tulevikus üle tänaste arstide ja õpetajate, müüjate ja raamatupidajate, kirjanike ja kunstnike ning ka muude elualade esindajate koha.
Reljeefselt on seda muret eesti rahva edasikestmise pärast väljendanud näiteks Eesti üks suurimaid eraannetajaid Aino Järvesoo ning demograafilise vetsupoti kujundi kasutusele võtnud Rein Taagepera.
Kuigi 2017. aastal sisse viidud lasterikka pere toetus on kasvatanud kolmandate laste sündide arvu ligi veerandi võrra, on meil eesmärgini siiski veel tükk maad minna. Iga lahendus, mis peresid aitab, sillutab teed laste sünnile ja Eesti kestmisele. Maal elamise võimaluste arendamisel ja teadvustamisel on seejuures oluline roll.
„Kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem,“ ütleb vanarahvas. Ilmselt maal on parem lapsi kasvatada, kui neid seal rohkem sünnib ja kasvab. Pakkudes inimestele paremaid võimalusi maal elamiseks pakume me ju kaudselt ka võimalusi viia ellu oma unistus suuremast perest.
Suuremate perede soov maale kolida tuleb välja ka statistikast. Rahandus- ja siseministeeriumi tellimustööna analüüsis statistikaamet siserännet aastatel 2015–2019.
Tulemustest selgus, et kogu taasiseseisvuse perioodi on riigisisese rände suunad püsinud üldjoontes samad – mujalt piirkondadest koondutakse Tallinna ning tallinlased ise eeslinnastuvad.
Pole seotud põllumajandusega
Lisaks Harjumaale kasvab õige pisut ka Tartumaa elanikkond.
Samas on aga selle üldise liikumise taustal viimasel ajal kasvanud nende inimeste hulk, kes liiguvad vastuvoolu ehk linnast maale. Vaadates rändetrende vanuserühmade lõikes on näha, et lasteta pered liiguvad Harjumaa suunas ning lastega pered lahkuvad maale. Trend ei ole massiline, aga see on olemas ning annab lootust. Sama trend kehtib ka eakamate inimeste osas, kes ilmselt samuti eelistavad kuldse ea looduse keskel veeta. Lisaks selgus, et vähemalt pooled Harjumaalt lahkunud inimesed läksid sinna, kus nad olid kas varem elanud või sündinud, mis näitab tugevat sidet kodukandiga.
Oluline on tähele panna, et maale elama kolimine ei ole tänapäeval enam seotud suure huviga põllumajanduse vastu.
Ühiskond on muutunud ja need, kes maal tööd ei leidnud, on kolinud linnadesse või ka välismaale. Lihtsamaid ja kättesaadavamaid töökohti on linnas rohkem. Praegu kolivad maale tagasi siiski need inimesed, kes võtavad sinna töö ise kaasa.
Nad kas loovad enda ettevõtte või teevad kaugtööd ja neid ei huvitagi sageli kohalikud töökohad. Küll aga huvitab neid interneti võimsus ja see, et tööandja kaugtööd võimaldaks ning tagaks vajalikud tehnilised lahendused. Koroonakriis oli siin nii katalüsaatoriks kui ka testperioodiks. Ettevõtted arendasid kiirelt välja uusi lahendusi ja soodustasid inimeste kodus töötamist.
Paljud inimesed said seeläbi esmakordselt kaugtöö võimaluse ja kogemuse, aga kasvas ka tööandjate usk kaugtöö lahendustesse.
Elu on maal
mitmekesisem
Linna- ja rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru kirjutas hiljuti, et kaudsed hinnangud, näiteks andmeside kasutuse mahu muutused Eesti eri paikades, annavad kinnitust, et eriolukorras leidis hulk linnaperesid varjupaiga mõnes Eesti maakohas. On veel vara öelda, kui paljudele oli see otsus tõukejõuks päriselt maale kolimisel, aga ma arvan, et neid peresid oli kindlasti mitmeid. Statistikat selle kohta näeme ilmselt mõne aja pärast.
Aga miks ikkagi kolida maale? On selge, et taluhoov eemal linnakärast, looduse keskel on midagi muud kui hoov paneelmajade vahel. Külatänaval varitseb vähem ohtusid kui tiheda liiklusega linnatänavatel.
Kohalikku kergliiklusteed mööda rattaga lasteaeda või kodulähedasse kooli minna on teine asi kui riskida eluga Tallinnas Kristiine ristmikul või passida iga päev tunde ummikutes. Kodu, kuhu mahub palju lapsi, on maal kättesaadavama hinnaga kui linnas.
Värske õhk, puhas loodus, meri, jõgi, tiik või järv, kuhu oma saunast hüpata, on asjad, millest Tallinnas võib vaid unistada. Vaikus. Kodukontori aknast avanev vaade. Isegi tõenäosus koroonaviirusesse nakatuda on maal väiksem.
Tegelik elu on muidugi mitmekesisem. Mitte alati ei saa maakodust liikuma, sest buss ei käi ja kütus on kallis. Mitte alati pole kiiret internetti. Mitte alati ei ole võimalik saada laenu, et kodu osta, ehitada või korda teha.
Head töökohad ei ole kodu kõrval ja palgad on madalamad kui suuremates keskustes. Kultuurielu suursündmused pole käeulatuses ja arstiabi ei pruugi hädaolukorras kiiresti kohale jõuda. Külakeskuse paneelmaja kõrval korteris käib võibolla lakkamatu pidu ja trall, kuid konstaabel ei jõua igale poole ning suhteid tuleb klaarida politsei sekkumiseta.
Ka see on reaalsus. Ja nende probleemidega tuleb tegeleda nii riigi kui omavalitsuse tasandil.
Maal elamise päeva puhul ongi tore just see, et igaühel on põhjust laduda kõik plussid ja miinused kaalule ning otsustada enda pere ja laste tuleviku, aga seeläbi ka Eesti arengu kujundamise üle. Mina soovitan maale kolimist kohe kindlasti kaaluda. Kui maal on elu, siis Eesti kestab.
RIINA SOLMAN, rahvastikuminister
