Vastused kirjale “Muljeid Lutsu ja Isotamme kodukohast” ja järgnevatele samal teemal ilmunud kirjutistele:
1. Ma ei ole sõimanud.
2. On täiesti mõeldamatu, et ma ütleksin halvasti või kuidagi teistviisi solvaksin “liikumispuudega invaliidi”.
3. Mehel bussis ei olnud mingit väliselt aimatavatki liikumispuuet, ja võõraste inimeste kohta ma tõesti ei oma salainformatsiooni, millised on nende puuded. Hilisemal uurimisel on selgunud, et tähtede A. L. taga varjuv isik on ise sotsiaalhooldustöötaja, kes käib vanu inimesi aitamas, lõhub puid, tassib vett.
4. Ka minule oli see juhtum bussis vapustav ja arusaamatu, sest mees ei istunud oma kohale tagasi peale kõrvalistuja möödalaskmist, vaid liikus järgmise istmeni ja jäi selle juurde seisma, otsekui tahtes, et seal istuv naisterahvas laseks ta enda kõrvale. Sõnavalinguks ei olnud aega, aga krõbedalt ütlesin küll. Ja sõimust, kordan veel, oli see väga kaugel. Mu sõnakasutus ei olnud ka enesekeskne ega sinatav. Kui bussiuksele jõudsin, oli mul pealetulemist ootavate inimeste ees piinlik, et olin bussi toppama jäänud.
Minu küsimused toimetusele:
1. Miks avaldati kontrollimata andmetega kirjutis?
2. Miks ei palutud paralleelset kirjutist minult kui süüdistatavalt? Seda näeb elementaarne ajakirjanduseetika ette. Minu kontaktandmed oleks ju väga lihtne olnud koolist järele küsida. Ma sain kirjutise ilmumisest teada kooli direktorilt esmaspäeval Palamusele tööle jõudes. Miks võttis toimetus rünnatavalt õpetajalt võimaluse end kaitsta? Nüüd on minust juba jõutud lausa koletis teha ja ennast kaitsta ei olegi sellistes tingimustes võimalik enam.
3. Miks toimetus avaldas kirja säärasel umbmäärasel, anonüümsel kujul, millest hakkas veerema uute süüdistuste, solvangute ja solvumiste laviin? Sellest kirjutisest ja selliselt avaldatuna jäid ju kõlama ainult “Palamuse õpetaja” ja “sõim” ja “liikumispuudega invaliid”!
4. Kes vabandab ja heastab selle ebaprofessionaalsusest tekkinud rünnaku ja solvamise õpetaja ees? <BR>5. Kuidas on võimalik, et toimetus usub, et õpetaja on suuteline sõimama ja sealjuures sõimama liikumispuudega invaliidi?
Pedagoog, kunstnik ja ajaloolane Kaire Nurk
Loodan, et see juhtum õpetab meid kõiki.