Pärast möödunud nädala reede õhtul Jõgeva kultuurikeskuses toimunud ansambli Naised Köögis uue heliplaadi „Uhke ja vaba” esitluskontserti ja sellele järgnenud autogrammide jagamist ning ühispildistamist, andis Vooremaale intervjuu ansambli kõige tuntum liige, luuletaja ja kirjanik, Tartu esimene linnakirjanik Kristiina Ehin.
Praegu kestavad ansambli Naised Köögis uue helipaadi „Uhke ja vaba“ esitluskontserdid. Möödunud reedel toimus see Jõgeva kultuurikeskuses. Millise laengu sündmus andis, sest küllap on igas paigas publik mõneti erinev?
„See oli tore ja vaba energiaga kontsert. Nautisime esinemist ja täname sooja vastuvõtu eest.”
Jõgeva on olnud kodulinnaks ka mitmele luuletajale, kellest kõige kuulsam Betti Alver. Kuivõrd on selles paigas tunda poeesiat?
„Minu jaoks on Alveri looming väga oluline ja mul on võimatu tema peale mõtlemata Jõgevalt läbi sõita. Ka minu uus luulekogu „Aga armastusel on metsalinnu süda“ on mõneti Alveri loomingust inspireeritud. Riimide hoog ja võlu viis mind kaasa kohati üsna arbujalikus vaimus.”
Kui palju jääb kontserttuuridel üldse aega erinevate paikade imetlemiseks ja avastamiseks?
„Kevad on nii ilus ja vahel tahaks auto peatada ja lihtsalt pea toomingasse pista ja tärkavat loodust nuusutada või mõnele hobusele pai teha. Alati pole selleks kahjuks mahti. Teel Haapsalu kontserdile sain korraks Raplas koduaias õunapuu all kiikuda ja see tegi hea tunde.”
Plaadi esitluse aeg on langenud kevadele. Millist loomingulist jõudu see aastaaeg teile annab? Või tuleb võidelda hoopis kevadväsimusega?
„Väsimust pole eriti mahti tunda. Eelkõige on ikka elevus.“
„Uhke ja vaba“ on ka helipaadi tunnuslaul. Kui raske on aga tegelikus elus olla uhke ja vaba?
„See on hea ja sügav küsimus. Tihti kulub elus aega ja õppetunde, enne kui selle hoiakuni jõuad. Meile tundub, et uhke ja vaba on tervislik eluhoiak, see ei tähenda kohustustest ja lubadustest kõrvalehoidmist, vastupidi, see annab jõudu, et nendega hakkama saada. Uhke ja vaba hoiak on justkui armastuse eeltingimus. Kõige rohkem armastame ju enda ja teise vaba hinge.”
Kindlasti tekitas paljudes elevust teie kontserdil välja öeldud pommuudis, et loobusite nutitelefonist. Mis täpsemalt juhtus?
„Aitäh märkamast! Kindlasti on olemas tugevaid inimesi, kes võtavad nutitelefonist parima. Mina nende hulka ei kuulunud. Võtsin liiga tihti telefoni kätte lihtsalt mõttetuks meelelahutuseks ja tundus targem sellest loobuda. Kui hea on ilma nutiseadmeta elada, sain aru seda plaati tehes ja oma viimast luulekogu kirjutades. Riimilise luule ja laulu loomine nõuab suurt süvenemist ja pole hea, kui on mingi vidin koguaeg segamas.”
Milliseid ebatervislikke pahesid oma luuletustes ja ka Naised Köögis repertuaaris veel välja toote?
„Eks meile meeldib elus ja ühiskonnas naerukohti otsida. Meil neljal on sarnane musta huumori taju. Kui midagi tundub eriti tobe, näitaks üksikemade aasta ema konkursist välja jätmine, või eriti salapärane, nagu näiteks õhk-õhk tüüpi raketi välja tulistamine Pangodi kohal, siis võtame asja laulu kaudu uurida.”
Teie loomingus, sealhulgas mitmetes Naised Köögis lauludes on parasjagu huumorit ja satiiri. Mis te arvate, kas võiksite kunagi saada Palamusel välja antava Oskar Lutsu huumoripreemia?
„Oleksin väga meelitatud. Lapsepõlves unistasin klouniametist ja mu lemmik tunne oli see, kui õnnestus kedagi naerma ajada.”
Naised Köögis laulab nii naistest kui ka meestest ja loomulikult lastest. Milline on teie sõnum nendele soo ja vanuserühmadele?
„Ühist sõnumit on küll raske välja tuua. Mehi, sealhulgas tuntud mehi, on meie uue plaadi peal küll ebaproportsionaalselt palju. Ilma nendeta olekski ju kurb maailm. Lastele on meie sõnum: olge rõõmsad ja laske emadel laulda! Naistele soovime uhket ja vaba meelt.”
Naised Köögis kutsutakse küll ansambliks, kuid kas võib öelda, et tegemist on pigem nähtuse, elustiili või elulaadiga?
„Eks me oleme üks laule tegev seltskond. Ega Eestis vaevalt teist sellist naistebändi leiab, kus kõik ansambli liikmed on loojad, lugude autorid ning esitajad. Igale laulule eelneb meie puhul hulk arutelusid, mida oleme hakanud köögiseminarideks kutsuma.”
Küllap kõik teavad ansambli liikmetest teid kõige rohkem. Kontserdil tutvustakse aga kõik muusikuid. Ehk räägiksite mõne sõnaga oma kolleegidest. Üks ansambli liige sõidab näiteks sageli kohale mootorrattaga?
Kairi Leivo on seto päritolu maailmadaam, kes on esindanud Eestit diplomaadina mitmetes välisriikides. Tal on suur ja avar hääl ja vaba hingelaad, tugev närv ja rõõmus eluhoiak.
Sofia Joons on meie kõige multikultuursem liige – ta tunneb end ühtviisi vabalt nii Rootsis, Eestis kui ka Soomes. Tema võimas ja tundlik viiulimäng on võlunud Eestis paljude südameid, tema filosoofiline sotsioloogipilk ühiskonna nähtustele aitab meid laulude tegemisel tihti raskest kohast üle. Sofia on nagu päikesepaistes sillerdav kärestikuline jõgi, temaga on alati huvitav ja seiklusrikas ja tal on meie ansambli liikmetest kõige sütitavam naer.
Katrin Laidre on meie selleaastase kevadtuuri peakorraldaja. Tal on kotkapilk pisiasjade märkamisel, mis võivad kahe silma vahele jäädes kaalukaks osutuda. Ta mängib ansamblis mitmeid pille ja mõtleb välja põnevaid seadeid. Imetlen tema täpsust ja loogikat, aga veel enam tema poeetilist tunnetust ning stiili.
Sõna köök viib mõtted ka kokkamisele. Kas toitude tervislikkuse osas on teil kõigi ühesugused või pigem erinevad arvamused? Mida Teile endile teha meeldib?
„Kairi on meil kõige parem kokk. Ta on ka aru saanud, et mind tuleb tõemeeli teravatest nugadest eemale hoida. Ma kuuletun rõõmuga. Kõige enam meeldib mulle köögis laule, mitte sööke teha.”
Kas olete Naised Köögis tekstid kirjutanud spetsiaalselt laulusõnadeks või on need enne olnud luuletused?
„Ka mõned luuletused on lauludeks saanud, aga see on pigem erand.”
Millised on Teie enda loomingulised plaanid jätkuvaks kevadeks ja suveks? Kui palju jääb aega puhkuseks, palju on tarvis teha tööd?
„Suvi on väga kiire aeg. Aga puhkust vältida ka päris ei õnnestu.”
Kuivõrd olete seotud läheneva juubelilaulupeoga?
„Mina ei ole seotud. Katrini lapsed kuuldavasti võtavad sellest osa küll.”
JAAN LUKAS
