Räägiti võrgustikutöö kujundamisest efektiivseks abivahendiks erinevate institutsioonide tegevuse ühtlustamisel, kes on huvitatud elukeskkonna turvalisemaks muutmisest.
Kriminaalpreventsioon kõlab ühe tavainimese kõrvus tegelikult üsna pentsikult. Tegelikult aga on see üsna tuttav tegevus igale inimesele, kes mõtleb sellele, kuidas saavad eluga hakkama kõik need inimesed, kes meie kõrval elavad.
Seega on kriminaalpreventsioon üks niisugune asi, milles iga inimene, kes hoolib oma elukeskkonnast, peaks kaasa lööma ja kus koos tehtu väärtust saam ise tarbida.
Sotsiaalne trend
Seega kriminaalpreventsioon ehk kahju tekitamise ennetamise efektiivsus sõltub sellest, kui palju erinevaid inimesi üheskoos töötavad. Ühest küljest on kriminaalpreventsioonis tähtis osa ametnike vahelisel koostööl, kes on ellu kutsutud tegelema kurjategijate tabamise ja kuritegude tõkestamisega. Sellist tegevust nimetatakse eripreventsiooniks.
Koos nende ametnike või spetsialistidega, kes otseselt ei tegele kurjategijatega, nagu lastekaitsetöötajad, arstid, õpetajad, ohvriabitöötajad ja paljud teised, moodustavad nad ametnike võrgustiku.
Kahjuks on aga kuritegelik käitumine tänapäeva ühiskonnas üks sotsiaalseid trende, millega võitlemisel ei piisa ainult headest professionaalsetest oskustest ja piisavatest vahenditest. Kuritegevus muutub ja käib ajaga kaasas. Kui me tahame ära hoida võimalikke kahjusid, mida kuritegevus võib endaga kaasa tuua, siis peavad ka need inimesed, keda ametnikud teenivad, kuritegevuse vastu võitlema.
Kuidas seda teha ja millist abi vajavad need inimesed, kes on oma töö tõttu seotud kuritegevuse ohjeldamisega? Eelkõige oleks vaja, et inimesed räägiksid rohkem sellest, mida nad kardavad.
Tunne oma piirkonna probleeme
Seda saab muidugi teha ainult siis, kui tuntakse oma piirkonna probleeme. Piirkonna probleemide tundmaõppimine on näiteks üks naabrivalve põhiülesandeid. Saadud info peab aga jõudma kindlasti ka nendeni, kes on kohustatud parandama kaasinimeste elukeskkonda ? kas oma tegevuse läbi, mis vähendab kurjategija tegevusvabadust, ohvrite abistamise, riskirühma kuuluvate inimeste abistamise või siis elukeskkonna inimsõbralikuks kujundamisega.
Tõeliselt saab inimene olla huvitatud koostööst ametnikega ainult siis, kui ta mõistab, et neil on ühine eesmärk ning ametnik ei tegele selle probleemiga mitte ainult kohusetundest, vaid tunneb muret, kui probleemile ei ole lahendust leitud. Selleks, et tavalised inimesed ja ka ametnikud usaldaksid ja võtaksid asju tõsiselt, on hea, kui nad üksteise tegemistest pidevalt aimu saavad ning üksteist tunnevad.
Ametnike jaoks on väga tähtis koostöö mitmesuguste kodanikeühendustega ka seepärast, et saada teada, millised abinõud on osutunud efektiivseks ja millised on protsessi kaasmõjud. Tihti võivad olla meetmed, mida ametnikud võtavad, küll efektiivsed, kuid võivad endaga kaasa tuua olulisi ebamugavusi inimestele, kelle kaitseks mõeldud on, ja elukeskkonna paranemist ei toimu.
Probleem tuleks lahendada koos
Elukeskkonna parandamine on tegelikkuses kriminaalpreventsiooni kõige olulisem ülesanne. Kuritegevusega võitlemisel on tihti raske hinnata, milline on ühe või teise meetme mõju, sest tulemused, mida saab mõõta, ilmnevad aastatega. Samas on inimeste tunnetest seda tihti märgata juba üsna varsti. Kuritegevuse ohjeldamisel ei ole tavaliselt kasu ühest meetmest, vaid küsimusi tuleb lahendada kompleksselt.
Näiteks loetakse tänavate olukorra ja valgustuse parandamist oluliseks meetmeks avalike varguste ja röövimiste vastu võitlemisel, sest tänavakurjategija kardab enamasti valgeid tänavaid ja kohti, kus inimesed julgelt liiguvad. Mida parem on tänavavalgustus ja tänava olukord, seda rohkem inimesi liigub jala ja kasutab liikumiseks just seda tänavat.
Selleks, et tänavate olukorra parandamise kaudu kuritegevust ennetada, on vaja kõigepealt teada, milliseid liikumisteid inimesed sagedamini kasutavad. Selliste uurimuste tegemisel saavad olla abiks näiteks ettevõtjad, kes teavad milliseid teid nende kliendid ja töötajad kasutavad. Kui omavalitsuse rahadega rajatakse valgustatud kõnnitee, juhtub tihti nii, et poisikesed lõhuvad valgustid. Need poisid pole muidugi mingid ?tänavaröövlid?, kuid tihti saab määravaks just see, kas kohalikule poistekambale leitakse mingit tegevust, kas neid tuntakse nägupidi, kas neid suudetakse köita oma kodukohaga. Kõik see oleneb muidugi ka kohalikust kultuurielust.
Seega oleneb kuritegevuse ennetamine väga palju sellest, kuivõrd on omavahel tuttavad korteriühistute aktivistid, kultuurilembesed inimesed, ettevõtjad, omavalitsuse ametnikud, politseinikud, poodide ja lõbustusastuste omanikud ja veel paljud teised inimesed. Oluline on võimalikult palju teada üksteise plaanidest ning informeerida oma muredest ka teisi.
Lihtsad asjad kõigepealt
Kriminaalpreventsioon algab lihtsatest asjadest. Kui tanklatöötajad, kes ka öösiti kütust müüvad, räägivad omavalitsustöötajatele sellest, millal nad on eriti hädas purjus juhtidega; kui poeomanik räägib, et õhtuti koguneb kaupluse ette poistekamp, kellel pole tegevust; kui kaubandusettevõte küsib omavalitsuselt abi oma kaupluse sünnipäeva tähistamise ettevalmistamiseks, pakkumaks linnarahvale midagi, mis neid ühte liidaks, siis see ongi kriminaalpreventsiooni algus ja võrgustiku töö.
Kriminaalpreventsioon ei ole ainult korterivarguste ennetamine. See on ka ohutu liiklus, korras linnatänavad ja abivalmis linnaelanikud.
ILMAR PAJUMÄGI,
Jõgeva Gümnaasiumi sotsiaalpedagoog
