Kaks gruppi, kes enne jõulusid Kratikülla ei jõudnud, on sinna tulemas veel jaanuari alguses. Mis edasi tehakse, seda otsustatakse 29. detsembril, kui nii-öelda agitbrigaad kokku tuleb. Võib-olla avatakse midagi Kratikülaga sarnast ka vastlapäeva aegu. Huvi asja vastu tundub igatahes väga suur olevat. Tuleb siis, mis tuleb, aga nagu Peakratt ja muud tähtsad tegelased lubavad, jäädakse Saare Kratikülas edaspidigi maa- ja looduslähedaseks ning jagatakse kasulikke õpetusi ja samas ka teadmisi vanade eestlaste kommetest. Lustakalt ja just Kratiküla moodi.
Must maa sobiski krattidele
Kes teab, miks ja kuidas läks nii, et lumi oli maas pisut aega vaid Kratiküla tegevuse alguses. Kratitaksoks sai kasutada siis hobusaani ja lastele meeldis see väga. Hiljem tuli ümber orienteeruda “villisele” ja peab tunnistama, et sellel olid jälle omad võlud. Muidu aga Kratikülas lume puudumise üle eriti ei kurdetud, pigem oskasid sõnaosavad teejuhid asju seletada sedaviisi, et ilmaolud hoopis enda kasuks pöörati. Nimelt pidi krattidele must maa ja porine aeg just paremini sobimagi kui valge lumi. Ja kui mõtlema hakata, vahest poleks lumisel rajal taimetarkust nii hästi õpetada saanud, kui see nüüd võimalik oli. Kindel on aga see, et küllap lumega jälle midagi uut välja oleks mõeldud.
Igatahes niipea, kui Kratikülas asuti otsi kokku tõmbama, hakkasid ka taevaluugid tasapisi valla minema ja maa kattus valge vaibaga. Hakka või uskuma, et äkki oligi mõni külastajatest liiga vallatu või sõnakuulmatu ja rikkus ühte siinset kirjutamata seadust, mis ütles, et kes kratti kiusab, peab arvestama, et edaspidi on ilm kaks nädalat paha. Teejuhid seletasid vahel külastajatele asja ka nii, et alguses lubati kõigil Kratikülast peotäis lund ja umbrohtu kaasa võtta. Et aga lund oli vähem kui rohtu, siis jäi rohtu ka järele. Jutu tõenduseks võis Kratiküla juures mäkketõusul näha vastavat siltigi “Umbrohu ja lume näppamine lubatud”. Sealsamas olid ka kallistamise ja raputamise puud. Kallistamisega pidid jääma kurvad mõtted puu sisse, raputamise puu aga aitas ennast välja elada. Jalaga vastu puud löömine oli aga siiski rangelt keelatud.
Positiivsed tunded ja head mõtted
Muidugi sai ulakused ja üleliigne energia maha jätta ka teistesse selleks ette nähtud kohtadesse, mis olid samuti tähistatud, nagu “Sülitamine ja vilistamine lubatud” ja “Luiskamine vajalik”. Pärast võisid head mõtted ja positiivsed tunded paremini valitsema pääseda. Et Kratikülas positiivsed tunded ääretult vajalikud olid, seda ei väsinud teejuhid lastele kordamast. Päris kindel oli, et see aitas loodusrajal ka metsa- ja taimetarkusi paremini meelde jätta. Eriliselt tähtis oli heade mõtete mõtlemine aga siis, kui asuti ise endale väikest kratti meisterdama, mille igaüks koos Kratikülast mälestuseks saadud kotiga koju kaasa sai võtta. Nagu meisterdamist juhatanud suured kratid kinnitasid, pidid head mõtted ja tunded omatehtud krati sisse jäämagi ja kui seda hiljem kätte võtta ning vaadata, kiirgavad nad sealt vastu. Ostetav ega müüdav selline kratt muidugi ei ole. Kui sumin meisterdamise juures aga liiga suureks juhtus minema, võtsid suured kratid abiks mõne kavaluse. Näiteks jäädi mõnikord peaaegu hinge kinni pidades kuulama sääsk Rudolfit, seda ainsat ja erilist, kes olevat ruumi lahti lastud.
Justkui märkamatult jagati Kratikülas teadmisi ka sellest, kuidas ennevanasti elati ning mis tähendus ühel või teisel asjal ning tegevusel oli. Ninni-nänni saamise asemel sõid lapsed hoopiski hapukapsasuppi nagu vanad eestlased, sest siin oli see ikkagi võlukapsasupp. “See jõulupidu jääb kauaks meelde, kuna nii ammuses ja kaunis ajas pole veel kunagi rännanud,” jäi silm peale ühele sissekannetest Kratiküla kroonikaraamatus.
Kratikülas tegutses Peakratina Taavi Pirk, teised kratid ja muud abilised olid Marge Puuraid, Ene Uuna, Elle Mäerand, Andri Plato, Marika Mäletjärv, Terje Kõre. Krattide perenaine oli Aili Sepp, kratisupi valmistaja Tiina Kajaste, Tehnokrati ametit pidas Aare Mäletjärv. Oma abistava käe ulatasid Saare vallavalitsus ja Peipsi Arenduskoda.
VAIKE KÄOSAAR
