Kõigil neljal aastal on Umbusi rahvusvahelisel kohaspetsiifilise kunsti sümpoosionil osalejad elanud kunagises Umbusi koolimajas, mille omanikuks on praegu budismihuvilisi ühendav Khordongi Ühing Eestis. Juba ainuüksi selles majas leiduvad vanad raamatud-ajakirjad ja õppevahendid on andnud materjali suureks hulgaks taiesteks. Tänavugi lõikusid mitu kunstnikku vanade ajakirjade virnu.
“Mind võlub vanade ajakirjafotode esteetika,” ütles sakslanna Christina Griebel. “Täiendan ajakirjadest välja lõigatud pilte vastavalt oma maitsele ja panen need välja kööki, kus need haakuvad kõige paremini olmelise tausta ? vana tapeedi ja vana mööbliga.”
Kuigi oma tudengitele õpetab Christina Frankfurdi ülikoolis klassikalist õlimaali, ei paelu see ?anr teda ennast juba mitu aastat. Ta eelistab maalida näiteks paberile mitukümmend A4 formaadis pilti ja paneb neist siis kokku ühe installatsiooni. Või teeb midagi sellist, nagu Umbusis.
“Mulle meeldibki tegelikult kunsti luua kodunt kaugemal, kus tekivad igasugused põnevad kontekstid,” ütles Christina. “Olen aga tegelikult ka kirjanik ja püüan siin kirja panna inimestelt kuuldud lugusid Umbusi külas aset leidnud juhtumiste kohta. Arvatavasti kasutan neid kunagi mõne jutu kirjutamisel.”
Möödunud laupäeval suure kunstipeoga lõppenud sümpoosionil osales peale Christina veel kolm sakslast, üks ameeriklane, üks leedulane ja kolm eestlast. Sümpoosioni projektijuht, berliinlanna Agnes Domke avaldas neljapäeval, kui Vooremaa esindus Umbusis käis, rõõmu selle üle, et valmimas on väga sisukad taiesed. Tema enda taies oli inspireeritud nii eestlaste nomaadlikust minevikust kui ka eesti rahvarõivastest: ta meisterdas nimelt taimmaterjalist onni, mis meenutas välimuselt rahvariideseelikut.
“Nagu ikka, valmib meil kunstipeoks Christian Richteri eestvedamisel eestikeelne lavastus. Seekord kannab see pealkirja “Kuningas Toonekurg”,” ütles Agnes Domke. “Selles mängivadnii kõik sümpoosionil osalevad kunstnikud kui ka kümmekond kohalikku last.”
Lisaks teatrietendusele tutvustati umbes neljakümnele kunstipidulisele sümpoosionil valminud taieseid ning anti kõigile kohaletulnuile vastväljakuulutatud Umbusi Vabariigi kodakondsus ja passid. Nüüdsest kehtib Umbusis ka oma raha ? Umbusi dollar ehk UDO. Kes ei usu, mingu Umbusisse ja kontrolligu järele.
Kes kohe ei viitsi minna, mingu tuleval aastal: rahvusvaheline kunstnikeseltskond tuleb siis jälle sinna sümpoosioni pidama. Umbusilased on nad igatahes täiesti omaks võtnud. Küllap on nad isegi õppinud oma kodupaika tänu neile teistsuguse pilguga vaatama.
Birgit Schienmeyer (Saksamaa):
“Võtsin siia kaasa terve rulli lõuendit ja kavatsesin maalida mitu õlimaali, aga kui kohale jõudsin, muutsin täielikult oma meelt: sellises huvitavat vana kraami täis majas on muudki teha kui tavalisi pilte maalida. Kohaspetsiifilise kunsti sümpoosionile ei tasugi tegelikult tulla väga valmis plaanidega. Kõigepealt tuleb uurida seda keskkonda, millesse sa sattunud oled, ja ammutada ideed sealt. Tunnengi end siin umbes nagu arheoloog võõra paiga kultuurikihte avades.
Vanu ajakirju lapates hakkas mind köitma kosmoseteema. Õigupoolest on kosmonautika küll kõigest uks, mis võimaldab minna millegi muu, sügavama kallale. Kosmonautika on ju alati seotud olnud ideoloogia, riikide omavaheliste jõuvahekordade selgitamise ja rahvusliku identiteediga, samas aga ka lapsepõlvega, mil sai kosmoseteemalisi multikaid vaadatud. Panengi oma taiese kokku kosmoseteemalistest ajakirjapiltidest. Ent lõikan välja ka selliseid, millel on kujutatud eestipäraseid etnograafilisi esemeid.
Mis kaasa võetud lõuendisse puutub, siis sellele hakkan Umbusi-teemalisi maale maalima kodus.”
Derek Szteliga (USA):
“Mind võlub siinne loodus: maastik on peaaegu nagu Saksamaal, ainult et siin võib tajuda mingit ameerikalikku avarust. Suurte farmihoonete mahajäetuna seismist on mulle põhjendatud suure Venemaa toitmise vajaduse äralangemisega. Siit kerkib üles mitu küsimust: kas see, et need hooned tühjana seisavad, on hea või halb? Kas need lagunevad või leiavad kunagi uuesti rakenduse? Kas see, mis venelased siin nõukogude ajal tegid, oli üksnes halb? Jne jne.
Tavatsen maalida väljas, tolmuse külatee ääres. Kui harvad autojuhid, kes minust mööda sõitsid, mulle isegi ei lehvitanud, tundsin end algul eikellenagi või siis kõige rohkem putukana õhus. Hiljem taipasin, et need, kes minu juurde jõudes kiiruse maha võtavad, näitavad minu suhtes üles siiski hoolimist ja poolehoidu: aeglasemalt sõites paiskavad nad mulle kaela ju väiksema koguse tolmu.
Ausalt öeldes ei kujuta ma ette, mida inimesed sellises poolenisti inimtühjas paigas teevad. Vaatavad õhtud otsa televiisorit? Ma ise sureks küll vist igavuse kätte. Aga kümme päeva töötada on siin väga huvitav.”
Jurgis Sakalauskas (Leedu):
“Selle väikese skulptuuri puhul, mida ma kohalikust põllukivist tahun, pidi esialgse idee järgi olema modelliks Haribo kummikommikaru. Paraku pole mul originaalmodelli enam eeskujuks võtta, sest ma sõin kogu karukommipaki tühjaks.
Haribo kummikomme võib käsitleda Läänest peale tuleva tarbimiskultuuri sümbolina. Samas meenutab mu karu natuke üht minevikusümbolit ? 1980. aasta Moskva olümpiamängude maskotti Mi?at.
Mis päris karudesse puutub, siis Umbusi lähedal võib neid isegi metsas liikuda. Leedus minu teada karusid vabas looduses pole.
Tavalisest põllukivist skulptuuri tahumine pole tegelikult lihtne: see murdub hoopis teisiti kui graniit. Minu senine kiviraiumiskogemus piirdub aga just graniidiga. Skulptuuri julgesin ette võtta sellepärast, et saan sel korral olla Umbusis kogu sümpoosioni aja. Möödunud aastal sain olla vaid poole ajast ning siis keskendusin graafikale.
Kodus Vilniuses teenin ma olude sunnil aga leiba hoopis muu kui kunstiga, kuigi just kunst on see, mida õppinud olen.”
Christian Richter (Saksamaa):
“Minu taies kujutab ühe nõukogude ajal elanud tüdruku elu. Tüdruku pildi leidsin ühest ajakirjast. Loomulikult ei tea ma ta tegelikku elukäiku, aga ma panen selle kokku muudest vanadest trükistest leitud kujunduslikest detailidest.
RIINA MÄGI
