Pillimeestest Eestis õnneks puudust ei ole, küll aga napib inimesi, kes võtaksid vaevaks neid kokku kutsuda ja ürituse korraldada. Virulastel on sellega vedanud ? neil on olemas südikas Anne Pajuste, kes juba kümme aastat on vedanud Eestimaa lõõtsaentusiastide kokkutulekuid, mille juures on tähtsaim, et pillimehed saavad omavahel suhelda.
Sellel aastal oli kokkutulekul kokku üle seitsmekümne pillimehe, kes mängisid akordioni või eesti traditsioonilist lõõtsa, aga ka neid, kelle mänguriistaks suupill, bajaan või karmoska. Kokkutulnute hulgas oli ka mitmeid pillimehi Jõgevamaalt: Eduard Einmann põltsamaalt, Mihkel ja Jaan Reino ning Johannes Haav Jõgevalt.
Pilli käest ei pane
Johannes Haavaga, kes ühtlasi piltniku rollis oli, õnnestus saada veidi pikemalt jutule. Johannese sõnul tuleb tänapäeval pillimehele mängupisik külge ikka lapsepõlvest ja enamasti vanematelt. ?Mina mängisin ise esimest korda akordionit teises klassis rahvatantsijatele saateks. Pill oli nii suur, et pill pandi tooli peale ma pugesin risti pandud rihmade vahele ja mängisin nii, et ma üle pilli õieti ei näinudki,” ütles Haav.
Johannes üksnes ei musitseeri väga hästi, tema pill on ka väga kauni väljanägemisega. Ilus siniste ja punaste klaaspärlitega muster hakkab igaühele silma, kes pilli lähemalt silmitseb. Poleks palju öelda sedagi, et kokkutulek on ka omamoodi pillide iludusvõistlus.
Ühel õigel pillimehel on mitte ainult ilus pill ja säde silmis, vaid ka eriline väljanägemine. Teiste seast paistis selle poolest silma üks Turba kandi mees Hudo Metsniit oma siidlindiga kübaras.
Hudo Metsniit on vana pillimees, olnud pikka aega ka tänavamuusik. Lühikesel lõunapausil sain temaga jutule ja ta rääkis päris pika loo tänavapillimehe kirevast elust. Hudo on mänginud mitmel pool Eestis, aga ka Venemaal ja Lätis. Tema sõnutsi on kõige raskem tänavapillimehe elu Tallinnas, sest tihti peetakse teda kerjuseks ja ka politsei kipub kimbutama. Tegelikult käib pillimees mängimas eelkõige lusti pärast, sest kus sa leiad veel huvitavamat publikut kui tänaval, kus iga kuulajat tuleb eraldi millegagi ära võluda.
Üllatusi jagusLõõtsapäevade simmanil mängisid tantsuks mitmed rahvamuusikaansamblid nagu Konguta külakapell, ansambel “Elu rõõm? ja naistest koosnev suupilli ansambel “Jotai?. Nagu igal heal peol, olid kohal ka üllatajad. Keskööl mängis jalakeerutuseks pillilugusid Juhan Uppin. Igale poole, kus pillimängu saatel tantsida sai, ei jõudnud tollel ööl ka kõige parema tahtmise juures.
Hommiku saabudes ei olnud siiski mingit märki näha, et pillimeste ramm oleks ööga raugenud. Juba kella kuue aeg tervitas osavõtjaid lõbus ühendkapell ja lõuna paiku läksid pillimehed tervitusi viima ning esinema mitmele poole Virumaale. Esineti Rakkes, Sallas, Puka külas, Uudekülas, Tamsalus ja Vinni- Pajustis.
Liidab just külapillimehi
Sel ajal, kui pillimehed käisid külakorda Virumaal esinemas, oli aega vestelda kokkutuleku korraldaja Anne Pajustega. On ju kohe tulemas Tartu Lõõtspillipäevad ja äsja lõppes Võru Folkloorifestival, kus toimus lõõtsameeste võistumängimine, nii et milleks siis veel lõõtsapäevad Müürikul? Ja miks just kokkutulek, aga mitte festival? Anne sõnul soovib ta liita just külapillimehi, kellest paljud ei julge minna võistumängimistele ja kes ehk alles on võtnud lõõtsamängimise ette ja tahaks kohtuda teiste pillimeestega.
?Meie liidame tuntud tegijaid ja enda jaoks mängijaid,? ütles ta. Kokkutulek on tema hinnangul koht, kus saab hingelist toetust, et lõõtsamäng on Eestis elujõuline, luuakse sõprussidemeid ja õpitakse üksteiselt pillilugusid. Lõõtsapäevad on koht, kus sünnib tänapäevane rahvamuusika.
Kuulujutule, et need olla viimased Virumaa lõõtsapäevad, vastas Anne, et ega need ehk Müürikul ikka viimasteks jää, aga tõsi on, et nad otsivad uusi toetajaid ja värsket verd tegijate hulka. Tema neid enam ei korralda. Kindlasti on oodatud ka rohkem mõistmist kultuuriametnike poolt, sest külapillimehed pole just rikas rahvas ja rahvamuusika on eesti kultuuri püsimiseks väga oluline.
ILMAR PAJUMÄGI
