Hingamisteid nakatavaid viirusi on inimesed tundnud aastasadu, kuid neile ei osatud alati nime anda, polnud teadagi, et neid haigusi tekitavad erinevad viirused. Ikka diagnoositi ja raviti haigustunnuseid – nohu, köha ja palavikku.
Inimene tundis end haiguse ajal lihtsalt kehvasti. See ei ole teisiti ka tänapäeval. Ajaga on paranenud infolevik, rohkem teatakse haiguste põhjustest ja nende ennetamisest ning mõnda haigust on osatud ka paremini ravida.
Viiruste tekitatud hingamisteede infektsioone paraku ei osata veel hästi ravida ja absoluutse kindlusega ennetada (v. a ehk gripp). Tekitajate hulka kuuluvad nii rinoviirused, adenoviirused, respiratoorsünsütiaalviirused, paragripiviirused, boka ja metapneumoviirused, kui nimetada mõnda levinumat (ja neid, mida määrata oskame).
Viiruste hulka kuuluvad ka koroonaviirused. Kindlalt on teada seitse eri tüüpi viirust, mis kasutavad paljunemiseks inimest ja meid haigeks teevad, sest viiruse seisukohalt on tegu paljunemisvõimalusega.
Viirused muutuvad kiiresti, paljunemisel tekib ikka vigu. Viirused tekitavad haigusi ka loomadel ja aegade jooksul oleme oma elukeskkonda ikka jaganud küll lemmikloomade, küll eluks ja söögiks vajalike loomadega.
Viiruse jaoks pole vahet, kellel nad parasjagu paljunevad. Liikide erinevused võivad olla takistuseks, aga mitte alati. Vahel võib tekkida vigu ja viga on tekkinud ka praegu leviva koroonaviiruse-COVID-19 paljunemisel. Paljunemisel tekkinud viga võimaldas viirusel levida uude populatsiooni – inimestele.
Viirus õppis ära paljunemise inimeste vahel, kasutades eeskätt hingamisteede sekreete.
Hingamisteede kahjustamisel ja selles tekkiva sekreedi abil rändab viirus ühest vastuvõtlikust organismist teise. Haigustunnusteks köha, palavik ja sageli hingamisraskused.
Nii uuel viiruse puhu ei ole veel immuunmäluga inimesi, sagedamini jäädakse haigeks kas kergelt, keskmiselt või hoopis raskelt. Hetkeolukorda analüüsides kulgeb haigus raskelt juba teada riskipopulatsioonis: vanematel (suremus on suurem üle 60-aastastel) ja krooniliste haigustega inimestel, väikestel lastel ja rasedatel. Sama riskipopulatsioon, mis gripi, aga ka teiste hingamisteede viiruste puhul.
Ravi, mis hävitaks viiruse enda, ei ole ega tulegi, vähemalt mitte niipea. Viirus muutub kiiresti, vastuvõtliku organismi immuunvastus on alles kujunemas ja haigeid on maailma mõõtmes vähe (üle 78 000 kinnitatud juhu, neist surnud 2747 ehk suremus 3,5%). Ravimite ja vaktsiinide loomine on väga pikk protsess, mis vajab korduvaid kontrollitud uuringuid ja katseid. Tavaliselt kestab see aastaid.
Parim võimalik ennetustegevus on panna piir viiruse levikuteedele. Seda tunneme õnneks hästi – tuleb pesta käsi või puhastada neid antiseptikuga, hoida vahemaad haigete ja tervete vahel ning puhastada sagedamini pindu. Need abinõud kehtivad kõikide hingamisteede viiruslike infektsioonide korral.
Inimlik soov, et ometi oleks üks kindel ja lihtne tablett või tegevus, mis hoobilt lahendaks probleemi, on mõistetav ja arusaadav. Palju asju saab lahendada kohe ja praegu, kuid mitte nakkushaiguste, mitte nende tõbede puhul, mida tekitavad teised elusolendid (viirused, bakterid, seened, algloomad), kes lihtsalt võitlevad oma olemasolu ja eluõiguse eest, meeldigu see meile või mitte.
Pille Märtin, nakkushaiguste arst
