Tänaseks on kaks kuud eriolukorda läbi saanud ning aeg on möödunule tagasi vaadata. On olnud raske, aga õpetlik aeg.
Kui sündmustele ajas tagasi vaadata, võtab kõhedaks küll. Vaid kaks päeva enne 13. märtsi, mil eriolukord kehtestati, elasin tavalist ajakirjanikuelu. 11. märtsil kohtusin Arukate Akadeemias Mai Treialiga, kellega pahaaimamatult kätt surusime. Mäletan, kuidas ta muigas ja mõtiskles, kas seda teha tohiks. Nüüd, kaks kuud igasugustest kontaktidest hoidununa tekitab see justkui võõristust. Kusjuures, pärast seda ma enam kellegagi ei kätelnudki.
Reklaamiturg kuivas kokku
Samal päeval kohtusin külalistega Soomest, kes tulid rääkima, kuidas suvel võiks Jõgevamaa turismi arendada ja seda Soome ajakirjaski kajastada…
Päev varem olin vestelnud Jõgevamaa gümnaasiumi õpetajatega eesootavast eesti keele riigieksamist ja päev pärast Mai Treialiga käesurumist läinud külla Mustvees elavale kassikasvatajale. Praegu tunduvad kõik need sündmused nii kauge ja võõrana.
13. märtsil, mil kogu Eesti ärkas uues olukorras, muutus tegelikult kõik. Päevapealt kuivas kokku reklaamiturg. Ära jäid sündmused ja Keskuse poe teadetetahvel asendus punases kirjas tekstiga, mis andis märku, et ühtegi üritust lähiajal ei toimu. Tol päeval külastas toimetust Eesti 200 esinaine Kristina Kallas, kes oli käinud ka põhikoolis ja gümnaasiumis.
Jällegi tundub see kauge ja võõra mõttena, sest järgnevaks kaheks kuuks kadusid igasugused silmast silma intervjuud.
Sel reedesel päeval ei teadnud keegi, milliseks uus aeg kujuneb. Ja mis veelgi hullem, kui kaua see kestab. Nii mõnigi töötaja otsustas jääda kodukontorisse.
Tagantjärele mõeldes olen õnnelik, et kaks kuud toimetuses käisin, sest kodus seda kõike taluda olnuks märkimisväärselt raskem. Pikapeale oleks niimoodi viimsegi arunatukese kaotanud.
Toimetuses oli veel ärev aeg, sest puhkuselt naasev peatoimetaja oli Poola piiril. Seda, kuidas ja kas ta üldse koju saab, ei teadnud keegi. Aga läks õnneks. Kaks nädalat kohustuslikku karantiini tähendas, et lehte tuli teha veebikoosolekute, telefoni ja meili vahendusel. Uus aeg nõuab uusi kombeid ja just neid hakkasime toimetuses omaks võtma.
Elu tänaval vajus unne
Hakkasin igal nädalal Jõgeva linnas jalutama. Tund-tunnilt ja päev-päevalt muutuv olukord andis linnapildis hästi tunda. Esimestel päevadel osteti mingil põhjusel kokku WC-paberit. Samamoodi kuivaineid ja kõike, mis kiiresti ei rikne. Ostukorvides ja -kärudes kasvasid kaubakuhjad. Minagi otsustasin käia poes korra nädalas.
Kui algul oli linnatänavatel sagimist üksjagu, siis aja möödudes kuivas seegi kokku. Niigi vaikne väikelinn vajus täiesti unne. Tooni andsid üksnes eakad, kellel kuni eriolukorra lõpuni oli rohkem tahtmist naabriga vestelda ja endiselt poes käia. Mida aeg edasi, seda enam hakkasid tänavatel liikuma ka noortekambad, kellel ilmselgelt kodus olemisest küllalt sai. Nii polnud harv juhus, kui politseil tuli neid laiali käia ajamas.
Pood võinuks avamata jääda
Üks keerulisemaid olukordi oli minu jaoks märtsis toimunud Grossi toidupoe avamine, mille tagantjärele mõeldes oleks võinud edasi lükata. Olgugi et kõik läks hästi, tekitas hirmu näha kõiki neid inimesi ühes tihedas pundis koos, ootamas, millal uued liuguksed esimest korda nende ees lahti libisevad.
Läksin toona toimetusse tagasi ja kartsin kõige hullemat. Mis siis, kui just sellest võis alguse saada nakkuskolle? Mis siis, kui nüüd ongi esimene haigestunu Jõgevamaal käes?
Jutukesi, kes ja kas on haige, hakkas levima esimestest päevadest peale. Mäletan, et oli laupäev, kui sotsiaalmeedias kirjutati, et Jõgeval on esimene haige. Helistasin kriisikomisjoni toonasele esimehele Mati Kepile ja küsisin, kas ta midagi teab. Seejärel saime haiglast kinnitust, et kuulujutud ei vasta tõele.
Võisime jälle kergemalt hingata. Arvan, et peale minu sai rahulikumalt magada ka valla kriisikomisjon. Olime endiselt pääsenud.
Jõgevamaa pääses haigetest väga pikaks ajaks. Kui viimaks esimesest positiivse proovi andnud haigest teada anti, läksid muidugi spekuleerimiseks, kellel viirus olla võib. Kiirelt sai selgeks, et nõiajahiga kriisi ei võida. Reeglite järgimise ja kaine mõistusega aga küll.
Volikogu kolis internetti
Minu jaoks oli märts raske aeg mitmel põhjusel. Märtsi keskpaigas tähistas mu vanaisa sünnipäeva. Teadsin, et mingit pidu ei toimu, kuid õnnitlemata ka ei saanud jätta. Hingevärinal panin maski ette ja läksin õnne soovima. Panime siis vaid küünarnukid kokku.
Nädal hiljem pidas juubelit mu ema. Taas õnne soovima minnes palusin sisimas, et ei minul ega neil viirust poleks. Peamiselt minul, sest mina käin ju endiselt tööl. Siiani oleme kõik terved.
Ootamatu ja keeruline aeg nõudis vallavalitsustelt kiiret reageerimist. Volikogude istungid, mis muidu olid avalikud, muutusid kinniseks ja kolisid pärast pikki arutelusid veebi. Imestasin viimase hetkeni, miks tiigrihüpe ei ole jõudnud kohalike omavalitsusteni, kellel lihtsalt polnud oskust ja võimekust korraldada koosolekuid veebi vahendusel. Rääkimata sellest, et hiljem järelvaadatavad klipikesed on pooliku lahendusega: hakkiva heli, kohutava kaja või lihtsalt fragmentidena.
Kriitiliseks muutis kogu veebi kolimise ka asjaolu, et just nendel koosolekutel hakkasid tagantjärele vaadates sündima suured asjad: avaldati umbusaldust, otsustati teatada oma lahkumisest, teatati asutuste kolimistest ja nii edasi. Kõik see, mida avalikkus väga teada tahaks, jäid demokraatlikule korrale mitteomaselt väikese ringi teada. Rääkimata tõsiasjast, et kohaliku kogukonna kaasamine jäi puudulikuks lihtsalt seetõttu, et kaasata polnudki võimalik.
Vaimse tervise olulisus
Mida aeg edasi, seda rohkem hakati rääkima inimeste vaimsest tervisest koroonakriisi ajal. Olgugi et valdavalt püüti olukorda võtta huumoriga, jõudis kriisisituatsioon mingil määral viimaks igaüheni. Mäletan, et minu pisike kriis jõudis kohale üsna varakult, eriolukorra kehtestamisest kaks nädalat hiljem. Olin väsinud pidevast helistamisest.
Ma ei tahtnud enam vestelda telefoniga, vaid inimesega, näha tema näoilmet ja teda ennast, mitte teha eeldusi hääletooni põhjal. Tahtsin päriselt sõpru kallistada või õues käia, nii et muretsema ei peaks.
Pean enda jaoks märgiliseks hetke, mil kirjutasin lugu perevägivallast kriisiajal. Jõgevamaa ohvriabispetsialist Rita Kaasik ütles, et inimesed pole kunagi olnud nii ausad. Ning nii valusalt, kui see toona ka ei kõlanud, tundsin, et võib-olla lõi kriis õhu puhtamaks ka meie endi sees. Sest muud varianti, kui üdini aus olla, enam lihtsalt pole.
Mulle meeldis, et viimaks hakati rääkima raskustest. Olgugi et üks ettevõtja, kes töötukassast saadud toetuse peale ütles mulle, et ajakirjandus ei peaks tegema halba reklaami, nendin endiselt, et viimaks ometi hakkas niigi kinnine eestlane rääkima päriselt sellest, mis südamel.
Vaimne tervis pole kunagi varem olnud nii esiplaanil ja muredest rääkimine pole nõrkus, vaid tugevus. Ja kui osata ajakirjandust enda jaoks ära kasutada, võib mõista, et nii võib tegelikult paljugi võita.
Minult on korduvalt küsitud, miks ajakirjandus paanikat külvab. Olen kahe kuu jooksul kohtunud uskmatutega, kes viirust millekski ei pidanud. Ma ei saa olla nõus iga arvamusavaldusega, mis kahe kuu jooksul ajakirjanduses ilmus, kuid ühes olen ma kindel.
Eesti ajakirjanikud said hakkama millegi suurega ning lugusid tehti parimal võimalikul moel.
Pean oluliseks üht internetist loetud mõtet. Kui aasta lõpus on taas aeg tänada aktiivseid ja tublisid inimesi enda ümber, siis tänada ei tuleks mitte tühje loosungeid loopivaid poliitikuid või ametnikke.
Medaleid, tänukirju ja preemiaid tuleb jagada neile, kes päriselt midagi ära tegid. Seekord tahan ma selles rivis näha sotsiaaltöötajaid, klienditeenindajaid, haiglapersonali, kiirabi, politseinikke, päästjaid ja kõiki neid, kes ennastunustavalt meie heaks tööd tegid. Aitäh teile kõigile.
KERTTU-KADI VANAMB,
ajakirjanik
