Põliseid pereväärtusi austavad elukaaslased Hannes Soosaar ja Katrin Rajamäe on oma elulaadis, kommetes ning sealhulgas jõulude tähistamise paljugi kaasa võtnud lapsepõlvekodust. Hannesele oli lõppev aasta teguderohke, suureks üllatuseks tuli Jõgevamaa sädeinimeseks valimine. Katrin pühendub praegu ennekõike perele, kuid ühiskonnaelust pole kõrvale jäänud temagi.
Hannes Soosaar on üles kasvanud omaaegses Saare vallas Ruskavere külas ja tunneb end selle üle väga õnnelikuna. Kodune taust mõjutab ka jõulupühade tähistamist.
„Kui osad inimesed soovivad jõulude ajal Eestist ära minna, siis minul ei ole seda soovi kunagi tekkinud. Mulle see aeg meeldib. Mulle meeldib olla maal ja veeta aega koos perega. Sama teema on aastavahetusega. Mulle meeldib aastavahetusi ägedates kohtades veeta. Näiteks ühel aastal olime rabas, kus oli ka vaatetorn ja külma ligi 20 kraadi. Kuuse toome oma metsast, kuusejahil käin kuueaastase pojaga, see on saanud traditsiooniks,” kinnitab Hannes.
Kontserdihundi nime all
Mööduvale aastale vaatab Soosaar tagasi igati positiivses võtmes. „2019. aasta oli minu jaoks väga hea aasta, esimene aasta koos tütre Lumiga. Oleme saanud temaga rohkem aega veeta, sest Katrin läks sügisel uuesti ülikooli ja sellel ajal on meil temaga vahva aeg koos. Õnneks olen saanud oma tööasju nii sättida, et see võimalik oleks. Olen selle eest väga tänulik. Tööelus on olnud samuti väga intensiivne aasta,” räägib Soosaar.
Tema sõnul on nad Kontserdihundiga (kaubamärk firmal, mille eestvedajaks on ka Hannes Soosaar – toim.) korraldanud järgmised sündmused: Väikeste Lõõtspillide Ühing 30, Ivo Linna 70 ja Reet Linna 75 juubelituurid, Vihula ja Juminda jaanituled ning Tõnis Mägi aastalõpukontserdid, MTÜga Parim Valik Peipsi Romantika kontserdiõhtud.
„Järgmine aasta tuleb selles vallas veel aktiivsem. Mul on väga hea meel, et saan korraldada juba märtsi alguses Jaak Joala ja Georg Otsa laulude õhtuid. Unustamatud kontsertõhtud on pühendatud kahe, eestlaste jaoks väga olulise laulja mälestuseks. Georg Otsal täitub järgmise aasta 21. märtsil 100. sünniaastapäev. Jaak Joala oleks järgmise aasta 26. juunil saanud aga 70. Lisaks korraldame naistepäeva paiku oma esimese välisartisti kontserdi, kelleks on ameerika superstaar Richard Marx. Ülejäänud plaanid jäävad praegu veel saladuseks,” selgitas Hannes.
Peipsi Romantika toimub järgmisel suvel juba kaheksandat korda. Sellest on saanud traditsiooniline sündmus, mida paljud ootavad. Hannes ütleb, et nad alustasid sellega 2013. aastal, kui laulukaargi polnud veel valmis. Täna korraldavad Kasepääl üritusi juba mitmed korraldajad üle Eesti, kes toovad siia ka välisartiste.
„Julgen väita, et täna on Kasepää laululava üks populaarsemaid kontsertide korraldamise kohti Eestis. Tahan siinkohal tänada Jüri Voodrit, kes vedas Kasepää laululava ehitamist ning Aivar Kokka, kes aitas sellele kaasa.”
Hannese sõnul on Peipsi Romantika toimumisel Kasepääl veel üks faktor. „Üks peamisi põhjuseid oligi tegelikult see, et Katrini juured on seal, seal on tema ema ja isa suvekodu. Hakkasin pärast Katriniga tutvumist Kasepääl oma suvesid rohkem veetma ja siis jäi ka laululava asukoht rohkem silma. Nii ilusas kohas peab midagi ägedat toimuma. Mul on hea meel, et olen saanud anda sellesse protsessi oma panuse.”
Hiljutisel Peipsimaa Foorumil võttis Hannes Soosaar tunnustusena vastu Kuldkala kuju. „See on väga ilus kuju ja sobib Peipsimaa inimeste tunnustamiseks. Idee autor MTÜ Peipsimaa Turism eestvedaja Kadi Ploom on tabanud kümnesse. See kuju on soliidne ja väärikas, samas positiivses mõttes väikse vimkaga.”
Hannes Soosaar arvab, et tegutsemisaktiivsusele on kaasa aidanud ka geneetiline taust. „Kindlasti mängib olulist rolli geneetika, aga arvan, et sama tähtsad on kasvukeskkond, positiivsus, tahtejõud, sihikindlus, teiste inimestega arvestamine ja lubadustest kinnipidamine. Energiat ja ideid saan perelt, sõpradelt, eeskujudelt ja loodusest. Mulle meeldib käia matkamas, pärast on alati palju häid mõtteid. Soovitan ka teistele. Eeskujudeks on mul kindlasti isa ja ema, tahaks ka nii palju ära teha nagu nemad on teinud.”
Esimene palk diskorina
Kooliaastatel tegi Hannes Soosaar endale nime diskorina. „Diskode tegemine oli kooliajal hindamatu väärtusega. Seoses nendega sain hea kooli ja ka kogemuse midagi organiseerida. Põhikooli lõpus ja keskkooli ajal tegin ka n-ö suurte inimeste diskosid, mille käigus pidin kokku puutuma igasuguste olukordadega. See karastas. Diskode tegemiseks oli vaja teha kõike: rääkida läbi koha omanikuga, teha reklaamid ja need laiali vedada, varuda muusikat – see käis teistmoodi kui tänapäeval, panna üles heli- ja valgustehnika, palgata abilised, olla diskor, lahendada konflikte, pärast koristada jne. Oma esimese palga saingi diskorina. See oli vahva aeg.”
Hannes Soosaar on juhtinud sihtasutust Kalevipoja Koda ja vallavanemana Saare valda. Praegu tegutseb ta kontserte korraldava ettevõtjana. Võrdlesime tööd avalikus ja erasektoris.
„Igal tööl on omad plussid ja miinused. Olen seisukohal, et tööd tuleb teha isu ja südamega. Vahel olen seda teinud ehk liigagi ennastsalgavalt, aga ma ei oska teistmoodi. Kalevipoja Koja aastad andsid hea kogemuse avalikus sektoris ja tagantjärele olen mõelnud, et need valmistasid mind ette vallavanema tööks. Vallavanema töö oli tõsisem ja vastutusrikkam. Mulle meeldisid eriti haldusreformi aastad (2016–2017), kus koormus oli väga suur, aga oli põnev ja vaheldusrikas. Samas ei meeldinud mulle vallavanema töö juures teatud raamid, tahtsin teha asju kiiremini. Lisaks võiks kohalike omavalitsuste töös mõned asjad konkreetsemad olla. Sellepärast võib-olla meeldibki mulle tänane töö rohkem – olla ettevõtja. Mulle meeldib vaheldusrikas töö, kiiresti otsustamine ja konkreetsed plaanid. Ettevõtjana oled iseenda peremees.
Väiksemate paikade võlu
Küsisin Hanneselt, kas head ja rahvarohket sündmust võib korralda peaaegu igas paigas, kui selleks on sobivad tingimused. „Päris nii lihtne see ei ole. Suurte laululavade aeg on mõningaks ajaks möödas. Suurkontserdid ning laulu- ja tantsupeod toimuvad seal edasi, aga natukene väiksematele kontsertidele tahetakse minna mujale. Täna tahavad inimesed tulla kontserdile sinna, kus on ilus ja omapärane koht. See on muutunud väga oluliseks. Toon mõned näited kohtadest: Käsmu, Kasepää, Luke, Vihula, Laitse jne. Hea kontserdi jaoks peab kokku klappima nii koht kui ka programm, ainult viimasest jääb tihti väheseks,” vastab ta.
Suhtlemisest muusikutega, kes on tugevad isiksused oma soovide ja eelistustega, arvas Soosaar nii:
„Nagu teistelgi elualadel on siin vaja läbirääkimiste oskust, kannatlikkust ja sihikindlust. Samuti häid ideid, mis sütitaks. See on vast isegi kõige olulisem. Osad muusikud on meid kindlasti omaks võtnud. Kõige parem näide on võib-olla see, kui Ivo Linna ütles meile, et poisid, korraldage Tartus „Viie isamaalise laulu“ kontsert, et tähistada kolmekümne aasta möödumist Alo Mattiiseni, Jüri Leesmenti ja Henno Käo „Viie isamaalise laulu“ esmaesitlusest sealsamas paigas 1988. aastal. See oli suur tunnustus. Tegime selle nimel palju tööd ja usun, et saime hakkama. Omaksvõtmist näitab ka see, et saame korraldada Eesti tuntud artistide juubelikontserte.”
Kontserte ja teisi kultuurisündmusi korraldav Aarne Valmis on pandud ka laulu sisse, mida esitanud ansambel Meie Mees. Hannes Soosaar sellisest kuulsusest ei unista.
„Selle nimel ma tööd ei tee, see ei ole minu jaoks tähtis, aga kui juhtub, ju siis pidi nii minema.”
Oskab huntidega suhelda
Kaubamärk Kontserdihunt on saanud nime ka Hannese sümpaatiast huntide vastu.
„Ma armastan Eesti loodust, matkamist ja loodusfotograafiat. Metsloomadest meeldivad mulle kõige rohkem hundid, nad on Eesti loomadest kõige targemad ja osavamad. See, kuidas hundid oma karjas toimetavad, võiks olla eeskujuks ka paljudele inimestele.
Varjeonnis on hunt tulnud mulle 7 meetri kaugusele, jahis ca 15 meetri kaugusele. Sellel sügisel õnnestus mul mitmel korral erinevates Eesti paikades hundikari endaga suhtlema meelitada ehk nad ulgusid nii eraldi kui ka kogu karjaga mulle vastu. Need on minu jaoks olnud väga erilised hetked. Osad hundid tulid mind uudistama, et kes seda häält teeb. Nad on ju uudishimulikud loomad. Huntidega suhtlemist õpetas mulle hundiuurija ja mitmete raamatute autor Ilmar Rootsi. Olen temaga käinud mitmeid kordi Alam-Pedjal ja Emajõe Suursoos seda kunsti õppimas.”
Hannes Soosaar rääkis ka oma arusaamadest pereisana. „Püüame enda lastele pakkuda head ja turvalist elukeskkonda, sest see mõjutab lapse tulevikku rohkem kui geneetika. Seda on näidanud erinevad uuringud ja seda olen selgelt kogenud ning tunnetanud ka ise. Lapsele peab selgitama, mis on õige ja mis vale. Küll ta siis tulevikus saab ise otsustada. Oleme suunanud lapsi erinevaid laua- ja mõttemänge mängima, lisaks on tähtis liikumine. Ühiselt käime matkamas, suusatamas ja jalgrattaga sõitmas. Jõulukinke ei ole ma ise valmistanud, mind aitavad päkapikud ja jõuluvana. Katrin on kinke ka ise teinud. Talle meeldib õmblemine ja näiteks Rolfi esimeste jõulude puhul meisterdas talle suure kaisulooma.”
Isapuhkusele pole Hannes mõelnud. „Oleme Katriniga kokku leppinud, et vanemapuhkusel on tema. Arvan, et see on lapsele parem. Nüüd saan ka ise Katrini õpingute tõttu päris palju lapsega olla. Hetkel on mul lisaks kontsertidele käsil teisigi huvitavaid projekte.”
Soovid kuldkalakesele
Tuleme jutuga tagasi tunnustuseks saadud Kuldkala kuju juurde ja fantaseerime, mida võiks nagu sellelt nagu muinasjututegelaselt soovida. „Number üks soov on see, et minu perel ja sõpradel läheks hästi, igas mõttes. Siis läheb ka mul hästi. Mõtlen pere all Katrinit, meie lapsi, meie vanemaid, õdesid-vendasid, nende lapsi ja kaaslasi. Konkreetsematest soovidest võiks välja tuua selle, et oleme juba päris kaua plaani pidanud, Peipsi äärde suvekodu ehitada. Krunt on meil juba olemas, nüüd peaks sealt edasi minema.
Tööalaselt soovin, et põnevad ideed otsa ei saaks. Kui on häid ideid, siis tulevad ka võimalused neid ellu viia. Kuna meie perele meeldib reisimas käia, siis soovin lahedaid reise erinevatesse maailma kohtadesse. Viimane soov on seoses minu hobiga – tahan hundikarja pildistada. See oleks minu jaoks absoluutne tipp, mida loodusfotograafias saavutada,” ütleb Soosaar.
Hannese ja Katrini suved mööduvad Peipsi ääres. Nii on neile tuttav ka kalapüük. „Minule meeldib augusti alguses käia ahvenat püüdmas. Kui sattud heale soonele, siis võib saak olla päris korralik. Rohkem meeldib meile käia paadiga sõitmas, eriline lemmik on Omedu jõgi,” räägib Soosaar.
Erinevused täiendavad
SA Jõgevamaa arendus- ja ettevõtluskeskuse juhataja ning Mustvee valla arendusnõunikuna töötanud Katrin Rajamäel on Hannes Soosaarega ühist sammu astunud kaheksa aastat. „Oleme koos elanud nüüdseks kaheksa aastat. Temperamendilt ja oskustelt pigem täiendame üksteist, seetõttu on teineteiselt olnud ka rohkem õppida. Hannesel on väga head organisaatori võimed, ta suudab kiirelt erinevaid probleeme lahendada. Mina alati analüüsin pikemalt enne kui tegutsen ja mõtlen rohkem käike läbi,” ütleb Katrin.
„Hannesele meeldib asju ajada telefoni teel ja silmast silma kohtumistel, minule pigem kirjalikult. Tema on rohkem hommiku-, mina õhtuinimene. Algul tekitas see isegi pingeid, kuid nüüdseks oleme leidnud hea rütmi ning teame juba paremini sellega arvestada,” räägib kaasa ja pereema.
Katrin on oma lastele edasi andnud kunstimeele. „Lapsena oli minu jaoks väga oluline jõulukaunistuste tegemine ja kuuse ehtimine. Näen, et see omadus on lastest edasi kandunud nooremale pojale, kes juba novembris otsib välja jõuluehted ja kaunistused ning hakkab oma tuba ehtima. Kingituste tegemine lastele on peres minu peal, samuti salmide ja laulude õpetamine. Igal aastal püüame perega käia ka ühel jõulukontserdil ja meisterdame koos piparkooke.”
Mees kokkab hommikul, naine õhtul
Hannese oskusi kokakunstis hindab Katrin nii: „Meie jõulud mööduvad enamasti vanemate juures ning põhilised söögivalmistajad on mõlema emad. Küll on kokkulepe, et kõik teevad midagi ka omalt poolt jõululauale. Minu vanemate juures on traditsioon, et mina teen midagi magusat. Üldiselt mulle meeldibki rohkem küpsetada kui soolaseid toite teha.
Hannese oskused kokakunstis on aga ajaga kõvasti paranenud. Kuna Hannes on hommikuti varakult üleval, on kujunenud nii, et hommikusöögid on tema ja õhtusöögid minu teha. Ta teeb maitsvaid putrusid, omlette ja smuutisid.”
Katrin lisab, et lõppeva aasta esimeses pooles tegeles ta rohkem Peipsimaa muuseumi projektiga. „Olin lubanud eelmisele Mustvee vallavanemale, et aitan projekti esimese etapi lõpuni teha ehk muuseumi käivitada. Nüüd sügisest läheb mul suur osa ajast õpingutele, asusin õppima Tartu ülikooli magistriprogrammis „Infotehnoloogia mitteinformaatikutele“. Mulle meeldivad intellektuaalsed väljakutsed ja tahan ennast edasi arendada uus valdkonnas. Kuna õppesessioonid toimuvad üle nädala neljapäevast laupäevani, on lapse hoidmisel nüüd suur roll ka Hannesel.”
Jõulud ollakse aga alati koos perega. Hannes ütleb, et nii talle kui ka kaasa Katrinile on pere väga tähtis. „Jõululaupäeval ja esimesel jõulupühal oleme koos oma vanemate, õdede ja venna peredega. Kuna meie vanemad elavad erinevates kohtades, minu omad Ruskaveres ja Katrini omad Rakveres, siis peame sõbralikult jõululaupäeva jagama. Ühel aastal on see ühde, teisel aastal teise vanemate juures.
Kindlasti käib jõuluvana. Laud on kaetud hea ja paremaga. Minu jaoks on see aeg väga oluline – saab aja maha võtta,” räägib Hannes Soosaar jõuluootusest.
JAAN LUKAS
