Konstantin Aleksander Konik lõpetas Tartu Ülikooli arstiteaduskonna 1898. aastal, 20 aastat enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist. Kas tema elukutsevalikus on ka midagi iseäralikku?
Konstantin Konik on pärit Tartust, kus ta sündis 1873. aasta 19. detsembril. Ta õppis seitsmeaastaselt lugema ja lõpetas gümnaasiumi. Konik oli aga voorimehe poeg ja sotsiaalset päritolu arvestades on ülikooli astumine ja arstiteaduskonna lõpetamine iseenesest väärikas fakt.
Kui raske või kerge oli noorel eesti arstil keiser Nikolai II valitsemisajal tööd leida?
Lihtne see polnud, sest kodumaistes haiglates eelistati tööle võtta baltisakslastest või venelastest meedikuid. Nii tuli Konstantin Konikul kõige enne praktiseerida Lõuna-Venemaal. 1903 sooritas ta Odessa ülikooli juures doktorandieksamid.
Varsti algas Vene-Jaapani sõda ja suuresti selle järelkajana 1905. aasta revolutsioon.
Jah sõjakeerisesse tuli minna Konstantin Konikulgi, kes tegutses arstina Kaug-Ida sõjaväljadel, Burjaatias ja Ulan-Ude piirkonnas.
1905. aasta revolutsioonist teame Verist Pühapäeva, aga ka esimest demokraatlikku rahvakoosolekuid. Missugune oli Koniku roll nendes sündmustes?
1905 tuli Konik tagasi Eestisse. Revolutsioonipäevil oli vasakpoolsus võrdlemisi tugevasti levinud. Konik pooldas radikaalsemat tiiba. Ta võttis Tartus osa rahvaasemike kongressist ning protestis karistussalklaste tegevuse vastu. Teemakohase protestikirja saatis ta koguni Venemaa lehtedele.
Arsti teadmised ja oskused ja meditsiinilis-kultuurilooline taust oleneb õpetajast.
Kes oli Konikule mentoriks?
Tartu Ülikooli Haavakliinikus, kus ta tööd jätkas, oli ta assistendiks keiser Nikolai II ihukirurgile Maximilian Zoege von Mannteuffelile (1857-1926), kellest Eesti iseseisvudes sai riigi sanitaarkindral. Mannteuffel võttis Venemaal esimesena kasutusele kirurgilised kummikindad. 1905 aastal opereeris ta edukalt südame kuulihaava. Mannteuffel pidas Konikut oma koolkonna edasiviijaks Eestis, ta juhendas ka Koniku doktoritööd.
Kas Esimese maailmasõja eel ja ajal oli Koniku jaoks primaarne arstitöö või juba ühiskonnaelu ja poliitika?
Ta suhtus mõlemasse valdkonda võrdselt. Eks tervishoidki ole ju üldise elukorraldusega tugevasti seotud. Esimese maailmasõja ajal sai Konikust Tallinna linnavalitsuse tervishoiubüroo juhataja. Praktilist tööd tegi ta kirurgina Eesti arstide erakliinikus, Eesti Arstide Seltsi haigemaja juhatajana ning Vene-Balti Laevatehase vanemarstina. Ühtlasi jätkus tal aega olla peatoimetajaks ajakirjale “Tervis”.
1917. aasta kujunes talle poliitiliselt edukaks, mida tõestab tema valimine Eestimaa Ajutise Maavalitsuse liikmeks. Revolutsioonikeerises tuli tal täita ka nii-öelda erialaseid eriülesandeid. Näiteks andis ta esmaabi advokaadile ja riigimehele Jüri Vilmsile. Konik ja Vilms on mõnda aega ka Tallinnas naabrid olnud.
Mis mõjutas Koniku valimist Päästekomiteesse?
Nii huvitav kui see ka pole, on see fakt seotud meditsiiniga. Koosolekul valiti Päästekomiteesse Jüri Vilms ja Juhan Kukk ning ka Konstantin Päts, kes ise koosolekul ei osalenud. Et Juhan Kuke poeg haigestus, kutsuti tema asemele Päästekomiteesse doktor Konik. 1918. aasta veebruaris tegeles Konik Eesti iseseisusmanifesti trükkimise korraldamisega.
Järgnevad kuud olid Konikule piisavalt dramaatilised ja pingelised. Kui suure panuse andis Konik Vabadussõtta kui arst?
Tema töö selles valdkonnas oli mitmekesine. Ta nõustas sõjaväe haigemajasid haavatutele kirurgilise abi andmise küsimuses. Peagi sai temast Tallinna Keskhaigla esimene eestlasest haavaosakonna juhataja ja seejärel töö- ja hoolekandeministeeriumi tervishoiu peavalitsuse ülem. Sel ametikohal tuli tal hea seista ka selle eest, et võimalikult paljud haavatud paraneksid ning et nad saaksid rindele tagasi pöörduda. Ühtlasi korraldas ta arstide ja ämmaemandate kutsetegevust ning organiseeris vaktsineerimisi.
Aastal 1919, kui kindral Judenitshi väe riismed taganesid Eestisse, tekkis Ida-Virumaal suur tähnilise tüüfuse levimise oht, mille kiirel likvideerimisel oli suur roll ka dr Konikul.
Eesti iseseisvuse sünd lõi eeldused ka rahvusliku ülikooli sünniks. Missugune oli selles protsessis Koniku kultuurilooline roll?
Mõned nädalad pärast Tartu rahu sõlmimist esines Konstantin Konik Tartu Ülikooli aulas loenguga “Praeguse aja kirurgia ülesanded”. See oli esimene kord, kui kõrgelt doktorikateedrilt eesti keel kõlas.
Kui keeruline õieti oli ülikooli emakeelseks muutmine?
Probleem oli selles, et ülikoolis nappis eestlastest õppejõude, mistõttu pooled loengud peeti saksa keeles. Aastast 1927 olid loengud aga enamasti juba eestikeelsed.
Missugused olulisemad sündmused mahuvad arstiteaduskonna ajalukku perioodil 1920-1931, mil Konik dekaan oli?
Üliõpilastel tuli senise viie aasta asemel õppida kuus aastat, uuendati riigi- ja doktorieksamite läbiviimise korda. Mõneaastase vahega rajati ülikooli närvikliinik, lastekliinik ja kehalise kasvatuse instituut.
Tavaliselt on arstiteadlased olnud ka praktikud.
On teada, et Konstantin Konik tegi Maarjamõisa kliinikus ligi 300 operatsiooni aastas.
Missugused haigused Konikule Teise maailmasõja eelses Eestis kõige rohkem muret tegid?
Kindlasti oli selliseks tõveks tuberkuloos. Doktor Koniku eestvedamisel loodi selle haiguse vastu võitlemiseks seltse ja ka vastav keskliit. Tuberkuloosihaigetele raviks raha korjamiseks korraldati Valge Lille päevi. 1932 valiti Konik Tartu Arstide Seltsi auliimeks, ta oli ka ajakirja Eesti Arst toimetuse liige ja Akadeemilise Arstiteaduste Seltsi üks asutajaid.
Kuid tunnustatud teadlast ja nimekat kirurgi vajas taas poliitika.
Konstantin Konik on alati kaitsnud parlamentarismi. 1932. aastal oli ta koguni üks võimalikke uue valitsuse moodustajaid ning riigivanema kandidaat, aasta hiljem sai temast Jaan Tõnissoni neljanda valitsuse haridus- ja sotsiaalminister.
Kuidas tema tervis vastu pidas ?
Konstantin Konik polnud poliitikuna just kõige karastatum. Masendavalt mõjusid talle vapside esiletõus ja nende edu. 1933. aasta 11. detsembril halvati osaliselt tema parem külg. Pikkamööda ta siiski paranes, kirjutas artikleid ajalehes, milles keskendus demokraatlike aadete kaitsmisele. Varsti naasis ta ka kliiniku juhtimise juurde ja alustas taas loengute pidamist. 1936. aasta suvel külastas Konstantin koos sõpradega erinevaid paiku Lõuna-Eestis. Sama aasta augustis ta suri oma kodus kirjutuslaua taga. Tema artikkel “Ajaloolised ja ajaloota tagajärjed? ilmus postuumselt ajakirjas Tänapäev. Arstist riigimehega jäeti hüvasti Estonias ja ta maeti Metsakalmistule.
Konstantin Konik oli aga seotud Tartuga ja küllap on ka Tartu vaimu üks kandjatest. Kuidas tema mälestus Tartus jäädvustatud on?
1989. aastal avati ülemaailmsel eesti arstide kokkutulekul ühel Tartu Ülikooli kliinikumi hoonel professor Konstantin Koniku bareljeef tekstiga “Selles hoones töötas Konstantin Konik, Tartu Ülikooli professor, Eestimaa Päästekomitee liige, Eesti Vabariigi rajajaid”.
JAAN LUKAS
