Konkursi “Kaunis Eesti kodu 2005” võitjad Jõgevamaalt

Kuigi täissuve õiteilu on taandunud, on algav sügis lisanud koduaedadesse ja Sõpruse parki uusi värve ja omapära. Südamega tehtu on aga kaunis ja nauditav igal ajal.

Vanast uus

Jõgeval, suhteliselt vaikses Pargi tänavas, tõmbavad Endla ja Jaan Päeva koduaed ja maja enesele juba eemalt pilku. Suurem osa jõgevlastest mäletab seda 1962. aastal valminud maja veel ajast, kui seal olid mitme pere korterid, õuest käis teerada läbi ning ümbrus oli võrdlemisi trööstitu.

Seitse aastat tagasi kolis majja elama perekond Päeva. Telliti arhitekt, kes aitas hoones asjad paika panna. Kuigi, nagu perenaine Endla ütleb, on muudatusi tehtud sellegipoolest pärast sedagi ning ilmselt võetakse midagi uut ette edaspidigi. Praegu ei meenugi pererahvale enam täpselt, kus midagi kunagi oli. Mitmete vaheseinte mahavõtmisega said ruumid avarateks. Suur köök oli perenaise unistus olnud kogu aja, sest kortermajas Uuel tänaval tundus pisike köök lausa ahistavana. “Olen alati tahtnud, et pere võiks õhtuti köögilaua taga juttu ajada, justkui päevast kokkuvõtteid tehes,” tunnistab Endla.

Allkorruselt viib keerdtrepp üles, kus lisaks kõigele on avar rõdu rohkete taimedega ja majaperemehe meelisesemetega – põdrasarvede ja karunahaga.

Taimed on selle maja perenaise käe all aga alati eriliselt hästi edenenud, nii et sugulased ja perekonnasõbrad aina imestavad. “Mingit imet ma nendega küll ei tee,” leiab ta ise. Õues on Endla kõige suuremad lemmikud mitmesugused begooniad, mis praegugi veel aia kaugemas osas maakivist müüritise juures teiste taimede seas erinevates värvides silma on rõõmustamas.

Võõras kuuritagune, kust enne kulges läbi teerada, on nüüd metsviinapuu väätidega kaetud. Õues on kena väike grillimismajake. Nii maja kui ka selle ümbrus tundub olevat kõik maitsekalt kooskõlas ja mõjuvad ühtse tervikuna.

“Ma arvan, et meile tuli see tunnustus suure avansina,” leiab majaperenaine Endla ning näitab kohti, kuhu veel seda ja teist plaanis. Peamine on siiski, et see on iseendale meelepärane, tervislik ja loov tegevus. “Mulle on alati oluline olnud, et oleks koht, kus saaksin sõrmed mulda panna. Saan sellest justkui energiat juurde,” tunnistab ta.

Oaas keset tööstusmaastikku

Põltsamaal on võõral Aasmade elamut pisut keeruline üles leida. Nagu hiljem selgub, tuleb sinna pääsemiseks minna hoopiski Tiit Aasmale kuuluva autoremonditöökoja hoovile. Töökoja territooriumil tundub see lähemal vaatlemisel keset tööstusmaastikku tõelise oaasina. Maja ümbrusse jääv võrdlemisi väike maa-ala on oskuslikult ära kasutatud. Oluliseks kujunduselemendiks on maakivid erinevas variandis koos veesilmakeste ja sinna juurde sobiva taimestikuga. Õue mahub veel romantilisena mõjuv puhkenurk koos väliköögiga.

Selgub, et kõik on alles nii uus, et pererahvas pole ise majja veel päriselt elama asuda jõudnudki. Muru rajama ja puid istutama hakati alles aasta tagasi. Maja oli aga algselt mõeldud kauplusena, kuid asjaolude muutudes hakati seda elamuks kujundama. “Asi on veel ehitusjärgus. Tööpäevad on pikad, peamiselt jääb siin tegutsemiseks ikka nädalavahetus,” ütleb Tiit Aasma ning kõneleb kavas olevatest tegemistest nii maja juures kui ka ümbruses ning leiab, et praegu pole tema enda arvates veel midagi erilist tehtud. Maja on peremees peamiselt ise oma projekti järgi teinud. “Ma olen ju Haapsalu poiss ja kividel on minu jaoks eriline tähendus,” põhjendab majaperemees maakividele rajatud ümbrusekujundust.

Kõnelevad puud

Ants Paju rajatud Sõpruse parki Põltsamaal on teatavasti istutanud oma puid paljud kuulsused ja Eesti jaoks olulised inimesed. Puud ja nende vahel asetsevad graniitskulptuurid kõnelevad iseenda eest. Arvukad ettevõtmised selles pargis noortega, lastega, eakamatega, Suurte Tõllude võistlused jne – kõik see on teada üle Eestimaa ja kaugemalgi. Ants Paju tunnistab, et tunneb siirast heameelt, et tema kolmekümne kahe aasta pikkust südamest tulnud ettevõtmist on märgatud ja talle seesugune tunnustus määratud, mis annab indu edaspidisekski.

VAIKE KÄOSAAR

blog comments powered by Disqus