Möödunud aastal avati päris suure meediakära saatel tervet Eestit põhjast lõunasse läbiv Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) Oandu-Ikla matkarada. Kolm kanget palamuslast, keda ühendab muu hulgas armastus koorilaulu vastu, sõitsid
Mammut-matkaraja läbisõitmise idee pakkus välja Palamuse segakoori Kuus Õuna lippuri austavat nimetust kandev Riho Jaanuska. Paraku polnud tal endal töö tõttu võimalik teekonda pikemalt kaasa teha kui kahe päeva jooksul. Tema mõtte tegid aga täies mahus teoks koori lauljad Aive ja Hannes Tilk ning Andres Haagen. Tõhusaks toeks olid neile koori dirigent Maret Oja ja abidirigent
17. juulil Iklast teele asudes ei osanud kolm kanget ennustada, kas nad lõpuni, st Oanduni vastu peavad, ega ka seda, mitu päeva Oandusse jõudmiseks kulub. Ette rutates võib öelda, et kulus kuus päeva. See oli päris karm kogemus, sest seltskonna treenituseaste polnud teab kui kõrge.
“Andres oli enne matka trenni mõttes kuus korda ümber Kuremaa järve sõitnud, meie Aivega polnud sedagi,” ütles Hannes Tilk. “Kui lähed ilma eeltreeninguta rattamatkale, siis on tagumik esimene, mis ebameeldivalt tunda andma hakkab.”
“Kolmas päev on kõige hullem,” kinnitas Aive. Lisan siinkohal ühe iseloomuliku kommentaari Aive Facebook’i kontolt, kust muide pärineb ka käesoleva loo pealkiri: “Tagumik on muutunud sadulaks ja jalad pakkudeks, kasvama on hakanud mingi uus lihas, mida enne polnud.”
Iklast Oandusse kulgemist ei teinud lihtsamaks ka raja kvaliteet. Soomaa piirides oli näiteks kohti, kus rada oli suisa võssa kasvanud ja läbimatu. Oli ralliraja moodi lõike, kus tuli mäest üles ja alla kulgeda ning järske pöördeid teha, oli balansseerimist raba laudteel, oli tüütut metsasihte pidi tampimist.
“Teisel päeval tuligi sõita viis-kuuskümmend kilomeetrit üksnes mööda metsasihte. Ikka nii, et viis kilomeetrit mööda noolsirget sihti ühes suunas ja siis 90-kraadise pöörde järel sama pikalt teises suunas. See oli suhteliselt igav,” tunnistas Hannes.
“Metsasihid olid veel treppi ka sõidetud, nii et tagumik sai seal ikka kõvasti põrutada,” ütles Andres. “Ainus, mis vaimu virge hoidis, oli teadmine, et varsti tuleb laagripaik ja seal antakse süüa.”
Üks hullemaid teelõike oli matkajate sõnul nn Sakala tee, mida mööda läks Carl Robert Jakobson omal ajal kodukohast Kurgjalt Vanaõue kaudu Viljandisse Sakalat toimetama.
“Sakala rajal käisid pedaalid kohati vastu mättaid,” ütles Hannes. “Eelviimane, Kõrvemaal veedetud päev oleks võinud olla kõige romantilisem, aga siis sadas vihma.”
Rajamärgistusele oli matkajatel päris palju pretensioone.
“Pärnumaal oli rajamärgistus paigutatud nii, nagu oleks matkajat meelega eksitada tahetud,” kurtis Hannes. Ristmikul polnud mingit viita, aga kui sul oli õnne õige teerada valida, siis nägid saja meetri pärast justkui preemiaks ka viita. Matkaja psüühika peale pole ka eriti mõeldud. Ta tahaks ju näiteks tähistada esimese saja kilomeetri läbisaamist vastava viida juures pildistamisega, aga üks tähis on
Üle jõgede ja kraavide
Rajatähistusest olid matkajad koguni nii kehval arvamusel, et leidsid: kui Andres enne matka kõige suurema resolutsiooniga kaarte välja poleks printinud, siis oleks tulnud vist sõit katki jätta. Omaette probleem oli ka jõgede ja kraavide ületamine. Paljudes kohtades oli veekogu ületamiseks ainult lihtsast lauast purdeke ning seegi kusagil kraavi põhjas. Teekonna lõpuosas tuli Mustjõe ületamiseks aga suisa kolmemeetrisest kaldast alla jõkke ronida ning, rattad seljas, jõest läbi sumada, sest sild oli demonteeritud.
Mai ja Mareti jaoks oli kõige keerulisem probleem see, kuidas rattaraja peatuskohtadele autoga n-ö pihta saada. Ekslemist oli neil rohkesti, eriti neil kahel päeval, mil kumbki ise autoga pidi sõitma (kui Riho kaheks päevaks ratturitega liitus, tuli “edasi liigutada” ju ka tema autot). Ühel sellisel päeval tegid nad teineteisele näiteks kahe tunni jooksul 25 kõnet.
“Tundub, et tegelikult ongi meil Maretiga kahe peale üks ühisaju ja kui see lahku ajada, siis on kuri karjas,” ütles Mai. “Minu jaoks oli aga kõige hullem hetk see, kui sõitsin üksi pärakäruga mööda metsateed ning see läks üha kitsamaks ja kitsamaks. Paanitsesin, et kuidas ma nüüd ümber keeran ja kuhu üldse edasi lähen. Ja siis ilmus absoluutsest padrikust välja inimene, kes mulle õige tee kätte juhatas!”
“See oligi üks eredamaid elamusi, et sõidad justkui maailma äärele välja ja siis avastad, et seal seisab maja ning keegi isegi elab seal,” ütles Maret. “Eesti inimene läheb ikka teistest võimalikult kaugele. Ja siis ronib vahepeal oma padrikust välja ja läheb lustib Õllesummeril tuhandete inimeste hulgas.”
Okas- ja segamets
Kui ratturid läbisid retkel
“Meie nägime kindlasti palju rohkem kui ratturid, kellel vaheldus põhiliselt okasmets segametsaga,” ütles Maret.
See, et peale metsa ja kruusatee suurt midagi polnud, võttis Aivel näiteks poole retke peal motivatsiooni nii nulli, et tema kaalus juba teekonna katkestamist.
“Aga ma teadsin, et ega mehed ei jäta, enne kui Oandul väljas on,” tõdes ta.
Tema sõnul oleks tuju tõstnud seegi, kui metsas viibides vähemasti loomi oleks näinud, aga peale üheainsa nirgikese ei jäänud teele kedagi. Seevastu kohati päris suurt hulka inimesi ning nad olid eranditult väga lahedad. Kes lohutas, et edaspidi läheb kergemaks, kes hoiatas sõbralikult, et tulemas on veel raskemad teelõigud. Üks sellistest hoiatajatest oli Vanaõue puhkekeskuse juures kohatud ajakirjanik Priit Pullerits, kelle koostatud-kirjeldatud rattamatkamarsruute on Postimehe nädalalõpulisa Arter avaldanud juba kahel suvel.
“Kohtasime ka heal järjel firmajuhte, kellel seljas ja istumise all tuhandete eurode eest varustust, aga kes end selle juures sugugi uhkeks ei pidanud,” ütles Hannes.
“Tänu neile saime teada, mida tänapäeval matkaja elu lihtsustamiseks üldse välja mõeldud on,” lisas Aive. Andres tõi aga konkreetse näite. Kui nemad raiskasid Aegviidus poolteist tundi ära, et Hannese GPS-rakendusega nutitelefon ära laadida, siis jõukamatel inimesed saavad GPSi kogu aeg kasutada, sest neil on seljakotile kinnitatud päikesepatarei, mis tehnikat toidab.
Ehkki raskusi ja ebameeldivusi oli, kinnitasid kolm kanget ratturit ja nende kaks vahvat autojuhti-abilist, et retk oli tore ja rikastav.
“Kui korrastatud RMK puhkekohta jõuad ning seal puud, vesi ja välikäimla ees ootavad, siis on ikka väga mõnus,” ütles Mai. “Tõsi, see polnud igal pool nii.”
“Ütleme nii, et RMK on tubli, aga võiks veel rohkem pingutada,” ütles Andres. “Samas kehtib reegel, et hea seltskonnaga sõites pole mingit tähtsust, milline on läbitav rada.”
Aive ja Hannese jaoks oli ekstreemmatk Iklast Oandusse justkui pulmareisi eest: nad on olnud tuttavad küll juba kümme aastat, ent abielupaar sai neist just sel suvel.
“Tegelikult olemegi igal suvel oma tutvumiskuupäeva paiku kahekesi väikese rattamatka teinud. Nüüd siis tegime pisut suurema seltskonnaga pikema matka,” ütles Hannes.
Juba siis, kui kolm kanget Ikla-Oandu retkele läksid, oli teada, et RMK valmistab ette teist, veel pikemat matkarada.
“Lubasin, et kui see valmis saab, siis mina sellele seiklema küll ei lähe,” ütles Aive. “Aga kuu aja pärast oli Nava mäel uue raja viit väljas. Ja nüüd olen tasapisi uue raja kaarti vaadanud: kui rada ikka, piltlikult öeldes, oma koduuksest mööda läheb, oleks patt see proovimata jätta.”
RMK Oandu-Ikla matkatee
Rajaäärsed infotahvlid pajatavad metsamajandusest ja –pärandist, kultuurist ning puhkamisest
Rada läbib kuut maakonda, kaht rahvusparki ja üheksat kaitseala.
Matkateel on kaks alternatiivset marsruuti: jalgsirada ja jalgrattarada, mis suures osas kattuvad.
Matkatee avati
2013. aastal lisandus matkarajale uus,
RIINA MÄGI
