Eestis oluliselt korruptsiooni vähendanud hirm avaliku kohtupidamise ees võib peagi vähenema hakata ning esimesed näited on juba olemas.
Soome suusatamise au ja kuulsuse purustanud dopinguskandaal käis lisaks ajakirjandusele mitmel moel ja korral läbi kohtust. Tean seda lugu keskmisest lehelugejast paremini, kuna üks kunagine hea kolleeg töötas 1990. aastatel Soome uudisteagentuuri STT peatoimetajana ja puutus dopinguteemaga valusalt kokku.
STT avaldas nimelt juba tükk aega enne kurikuulsat Lahti 2001. aasta MM-i uudise sellest, et Soome suusakoondise liikmed tarvitasid dopingut. Puhkes üldine haavatud rahvuslikult uhkuselt tõukunud rünnak uudise kirjutanud ajakirjaniku ja uudisteagentuuri peatoimetaja vastu. Soome suusaliit andis nad kohtusse, väites, et tegemist on laimuga ja saavutas ajakirjanike ja agentuuri süüdimõistmise ja trahvimise.
Soomes tehti põhjalik puhastus
Pärast vahelejäämist Lahtis, kui tekkisid ümberlükkamatud asitõendid veredopingu pikaajalise ja süsteemse kasutamise vastu Soome suusatamises, liikus kohus vastupidises suunas. Sportlased, koondise juhid ja muud asjaosalised mõisteti süüdi. Ka STT ja ajakirjanikud said eraldi kohtuasja kaudu hea nime taastatud ja kompensatsiooni tehtud kahju eest.
Kõik need kohtuprotsessid olid avalikkuse pideva tähelepanu all. Süüdistatavad pidid käima kohtus, vastama küsimustele, suhtlema ajakirjanikega, selgitusi andma ja lõpuks pärast süüdimõistmist tehtut kahetsema. Kes tahab, võib tänagi vaadata dokumentaalfilme, kus toimunut lahatakse. Tegemist ei olnud Soome inimestele kergete teemadega, isikuti hävisid piltlikult öeldes elud. Aga puhastus oli põhjalik ja nüüd on nii Soome suusasportlastel kui ka ühiskonnal tervikuna võimalik edasi minna.
Eestis, praegu näib, läks teisiti. Äsja saime teada, et Harju maakohus ei anna ajakirjanikele võimalust tutvuda dopingu tarvitamisele kallutamises süüdi mõistetud suusatreener Mati Alaveri kriminaalasja toimikuga.
Alaver end ise süüdi ei tunnistanud, kuid ka edasi ei kaevanud. Ja miks ta pidanukski? Riigiprokuratuuriga sõlmitud karistusleppe kohaselt karistas kohus Alaveri aastase tingimisi vangistusega poolteiseaastase katseajaga. Lisaks tuli Alaveril menetluskuludena tasuda 810 eurot.
Kohtus ütles Alaver paar lauset. Kaua tal seal viibida ei tulnud. Kohus avaldas neljaleheküljelise süüdistuskokkuvõtte, mille tekstis olid kõik nimed kinni kaetud. Kohus ja prokuratuur andsid siiski ajakirjanikele lootust, et kahe nädala möödudes saab lugeda Alaveri kriminaalasja toimikut, mis peaks justkui kompenseerima kokkuleppemenetlusest tulenevat avalikkuse „pimedasse” jätmist.
Läks teisiti.
Vaikselt piirati ligipääs
Põhjendusega, et toimikus on tunnistajate delikaatseid terviseandmeid ja Austrias on uurimine pooleli, jättis kohus toimiku salajaseks. Me ei saagi teada, kes ja kuidas Eestis dopinguasju korraldas, kui laialt oli levinud teadmine selle kohta, kas seosed ulatusid spordist kaugemale. Ja nii edasi.
Aga nagu võisime hiljuti kuulda ERR-i „Aktuaalsest kaamerast“, on Harju maakohtu otsus mitte lubada avalikkusel tutvuda Alaveri toimikuga vaid üks näide sellest, kuidas viimasel aastal on kohus piiranud ligipääsu avalikule kohtupidamisele.
Praeguseks juba kahel korral on kohtunikud kasutanud 2018. aasta lõpus jõustunud kriminaalmenetluse seaduse muudatust (ilmselt varsti kuulus kui KrMS § 12 lg 41), mis lubab kohtuistungit kinniseks kuulutamata kohustada kohtusaalis viibijaid kuuldut ja nähtut saladuses hoidma. Esmalt juhtus see Tallinna Sadama endiste juhtide altkäemaksuasja arutamisel ja siis Hubert Hirve „maffiaasjas”. Mõlemas asjas on avalik huvi väga selge, vaieldamatu.
Avalikkus ei pannud tähelegi, kuidas selline seadusemuudatus sündis. Põhjenduseks on vajadus vältida pika kohtuprotsessi käigus tunnistajate mõjutamist.
Eesti Ekspress mainis seadusemuudatust kommenteerides tabavalt, et varem suutsid Eesti kohtud arutada rohkem kui 25 aasta jooksul ka kõige suuremaid korruptsioonijuhtumeid, nagu maadevahetust, täiesti avalikult.
Ajakirjandusel ei ole kahjuks nii palju ressurssi, et saata päev päeva järel reportereid kohtusse jälgima protsesse, millest silpigi avaldada ei tohi. Nii ongi tõenäoline, et avalikkusel jääb Tallinna Sadama korruptsiooni osas palju olulist teadmata.
Kuuldavasti on üks kahest kohtu otsusest kaevatud riigikohtusse, aga ma ei hakkaks kihla vedama, et sealt midagi tuleb.
ANVAR SAMOST, kolumnist
