“Jõgeva linn tähistab kevadel oma 70. sünnipäeva, muusikakool sügisel 50., nii et linn on ka kogu aeg koos muusikaga käinud,? nentis Kotkas.
Elvi Kotkas elab suviti ikka Jõgeval ja talviti Tallinnas, kus on tema lapsepõlvekodu. Nüüd jagab ta seda tütrega.
1950. aastal, pärast Õpetajate Instituudi lõpetamist töötas ta kolm aastat Järva-Jaanis. Sellel ajal tuli kolm aastat töötada selles koolis, kuhu riiklik komisjon suunas. “Käisin koorijuhtide kursustel Pärnus, kus meiega töötasid Gustav Ernesaks, Jüri Variste ja Aksel Pajupuu. Mulle soovitati koorijuhtimist õppima hakata. Tulingi Tallinna ja õppisin neli aastat muusikakoolis. Siis suunati mind Jõgevale,? rääkis Kotkas oma Jõgevale sattumise loo.
Alustas üldhariduskoolis
Tal oli Jõgevale tulles üldhariduskooli muusikaõpetaja kogemus Järva-Jaanist ja ka Tallinnast. Nimelt töötas tragi naine kõik need neli aastat, mil ta muusikakoolis õppis, Tallinna 20. keskkoolis ehk praeguses Tallinna Ühisgümnaasiumis laulmisõpetajana.
Jõgevale suunatud õpetaja polnud oma tulevases töökohas kunagi varem käinud. “Minu töö algas 1957. aasta 1. augustist. Õpilaste nimekirjad olid valmis ja nii me alustasimegi,? rääkis ta.
Kaks õpetajat, kadunud Adalbert Eljand ja Jüri Pastarus, olid ka varem koos musitseerinud. Eljand õpetas viiulit, ta oli õpetajate seminari lõpetanud. Oma poja oli ta juba viiulit mängima õpetanud ja küllap see ajendaski teda muusikakooli asutamises kaasa lööma.
Elvi Kotkas õpetas solfedzhot ja muusikaajalugu. Viiskümmend üks õpilast oli algul nimekirjas, esimesed lõpetajad tulid alles viie aasta pärast akordioni erialal. Klaverit, viiulit ja puhkpille tuli õppida seitse aastat. Päris alguses sai Jõgeva muusikakoolis õppida vaid klaverit, viiulit ja akordioni. Kas kõik sissesaanud õpilased kooli ka lõpetasid, Elvi Kotkas enam täpselt ei mäleta. Küll aga teab ta seda, et väljalangemisi tuli sellel ajal harva ette.
Suurem mure oli õpetajate pärast
“Laste pärast ma üldse muretsema ei pidanud. Muretseda tuli eelkõige õpetajate pärast. Käisin Tartu muusikakoolis, Eljand ja Pastarus olid nõus kohe õpetama hakkama ? Eljand andis viiulitunde ja Pastarus õpetas klaverit. Saime ka Tartu muusikakoolist endale õpetajad ? Taimi Vasseri ja Lembit Tiivase,” rääkis koolijuht ja õpetaja.
Ka edaspidi sai Jõgeva muusikakool õpetajaid põhiliselt Tartu muusikakooli lõpetanute hulgast, sest siis piisas õpetamiseks sellest haridusest.
Õpetajad käisid Jõgevale Tartust, sest korterit oli kohapeal väga raske saada. Õnneks käis ronge sel ajal Jõgeva ja Tartu vahet tunduvalt rohkem kui praegu.
Esimese aasta elas ka Elvi Kotkas Jõgeva jaamahoone taga asunud hotellis.
Raskusi oli muusikakoolil algul ka ruumidega: kõigepealt töötati vana apteegiga ühes majas Suurel tänaval. Esialgu oli kooli kasutada vaid kaks ruumi, alles neljandal õppeveerandil saadi oma ruumid väikesesse majja aia sees, mis on praegu muusikakooliga kokku ehitatud. Kokku saadi kaks korterit ? kaks tuba ja köök. Ära mahtusid kõik, sest lapsed käisid koolis kahes vahetuses ning seetõttu oli võimalik muusikatundidega varem alustada.
Elvi Kotkas ei mäleta, et esimestel aastatel õpilasi väga kaugelt üle Jõgevamaa kokku sõitis ? enamik olid ikka kohalikud. Hiljem tuli lapsi nii Palamuselt, Mustveest kui ka Avinurmest.
Kool muusikaelu keskpunktiks
Muusikakool on jäänud väikelinnas paljuski muusikaelu keskpunktiks.
Lisaks muusikakooli käimalükkamisele asutas Elvi Kotkas Jõgeval ka esimese segakoori Laulik. “Eks muusikakoolis õppivate laste vanemad olid peamised huvilised, nemad soovisid ka kooskäimisvõimalust,? rääkis õpetaja Kotkas.
Vanemad said teada, et õpetaja on hariduselt koorijuht ja hakkasid lauljaid otsima. 1958. aasta märtsis olid juba igasse häälerühma lauljad leitud. Nii algaski segakoori Laulik ajalugu, mis kestis 30 aastat.
“See oli ilus aeg, käisime alates 1960. aastast kõikidel laulupidudel. Ühe korra oleme isegi Eesti Raadio stuudios Ene Pilliroo õhutusel lindistamas käinud,? rääkis tollane dirigent.
Koorist on jäänud klubi, 10-12 lauljat käib endiselt koos oma lõbuks musitseerimas. 16. novembril laulsid nad taas kultuurimaja keldrisaalis. Kahehäälselt.
Koori ei tulnud enam noori lauljaid juurde, sest eestvedajat ei olnud. Nii lõppes ka segakoori Laulik lugu.
Varem oli Elvi Kotkas juhatanud Järva-Jaanis lastekoori ja ise ansamblis laulnud. Ka Jõgeva kultuurimajas juhatas ta ansambleid.
Kotkase hinnangul olid linnarahva jaoks toredad ka muusikakoolis toimunud tasuta kontserdid. Nimelt tõid konservatooriumi õppejõud oma üliõpilasi esinemispraktika saamiseks erinevatesse paikadesse esinema. Kui 1960. aastal juurdeehitus valmis sai, oli koolil kasutada üsna hea aktustikaga saal. Ja sinna polnud häbi kedagi esinema kutsuda.
Jõgeval on käinud esinemas Laine Mets, Lilian Semper, Evi Ross, Leelo Kõlar, Mati Reiman, Tarsina Alango, Mall Sarv, Rein Rannap. Tuntud olid ka muusikakoolis peetud kirjandusõhtud, kus on esinenud Paul Erik Rummo, Ly ja Andres Ehin, Aira Kaal, Jaan Kaplinski.
Praegu jätkavad seda traditsiooni muusikakooli õpetaja ja kunagise vilistlase Kersti Varraku õpilased, nemad esinevad sageli raamatukogus mitmesugustel kultuurisündmustel.
Hiljem korraldas Jõgeva muusikakoolis kontserte ka Eesti Riiklik Filharmoonia, sinna tuli küll pääse lunastada.
Palju ühiseid kontserte tehti Põltsamaa ja teistegi Lõuna-Eesti muusikakoolidega. Ka oma kooli õpetajad ei pidanud paljuks kontserte anda.
Publikut tuli ikka kohale kutsuda, inimesed ise väga aktiivsed ei olnud. Kuid koorilauljad ja nende lähemad sõbrad ning muusikakoolis õppivate laste vanemad olid pea alati kohal.
“Mul ei olnud raske muusikakooli lapsi ohjata. Üldhariduskoolis on hoopis teised probleemid, kui 30-40 last klassis muusikatunnis on.
Muusikakoolis õppivad lapsed ei mõelnud rumaluste peale, seetõttu oli muusikakooli õpetaja amet kergem. Imetlen neid, kes tänapäeval õpetavad.?
Järjepidevus on loodud
Lastemuusikakooli eesmärk oli tagada noorte inimeste haritus ja arendada nende emotsioone. Professionaale polnud vaja ette valmistada. Seda enam valmistasid õpetajatele rõõmu need lapsed, kes pärast lastemuusikakooli lõpetamist muusikat edasi õppima läksid, et valida see elukutseks.
Näiteks Vello Sakkos, Heiki Kalaus, Ene Pilliroog. Paljud neist on õpetajad, Jõgeva muusikakoolis töötab küll ainult üks sama kooli vilistlane ? Kersti Varrak.
Avinurmest Jõgevale muusikakooli käinud Ene Tammest on saanud Ene Kuljus, tema poeg Kalev Kuljus on väga tuntud oboemängija Muusikat teevad ka kõik Sakkoste lapsed, nii et järjepidevus on olemas.
Muusikakool oli keskus, igal pool löödi kaasa nii kultuurimajas kui ka mujal üritustel. Palju osales igasugustel üritustel segakoor, hiljem tuli ka meeskoor, nemad tegutsevad tänaseni.
Pärast lõpuaktust ja kontserti oli muusikakooli lõpetajatel varem tavaks minna Elvi Kotkase suvemajja, sõita paadiga Pedja jõel ja istuda kamina juures. Nüüd pole enam aastaid seda traditsiooni. Kui õpetaja Kotkas on Jõgeva kandis, käib ta nüüdki kõikidel muusikakooli kontsertidel, et nautida muusikat.
Muusikakooli juures tegutseb praegu väikelastele mõeldud laulu- ja mängukool, mida Elvi Kotkas peab laste arengus väga tähtsaks. Nii väikeste kui ka suuremate õpilaste vanemad tulevad omakorda kooli kontsertidele.
Uus eriala pärimusmuusika on samuti väga põnev väljakutse ja Elvi Kotkas loodab selle uue liini jätkumist.
“Minu süda selle kooli pärast enam ei valuta, neil läheb kõik nii, nagu peab. Kõik on paremaks läinud,? tunnistas Elvi Kotkas.
Muusikat õppivad lapsed on tema hinnangul emotsionaalsemad ning vastuvõtlikumad kõigele, mis ühiskonnas toimub, nad on avatumad ja vahetumad.
“Puud annavad käest kätte tuult, ladvast latva tuult. Ja põlvest põlve kestab see ? rõõm muusikast ja kooliteest,” on kirjutanud Elvi Kotkasele kooli vilistlased.
Abivalmis ja inimlik inimene
Jõgeva muusikakooli vilistlase ja praeguse õpetaja Kersti Varraku sõnul oli Elvi Kotkas tema õpetajana abivalmis ja inimlik inimene.
“Lapsena oli mul direktori ees ikka suur aukartus,? rääkis Varrak. Kotkas õpetas talle muusikaajalugu. “Ta aitas meile muusikat lähemale tuua ja sellest aru saada,? ütles endine õpilane.
Just Elvi Kotkas võttis endise õpilase tööle. “Jäin lapsega koju ja sain seejärel tööd siia, oma endisse kooli. Olen oma valikuga rahul ja ei kahetse,? tõdes Varrak.
HELVE LAASIK
