Majapidamisi, kus olemas kõik koduloomad alates lehmadest-lammastest ja lõpetades kanade, koerte ja kassidega, on Eestimaal kahjuks väheks jäänud. Sellel nähtusel on mitmeid objektiivseid põhjusi, kahjuks ei ole aga kuidagi võimalik seletada mõnede inimeste isevärki kassi- ja koerapidamist. Võetakse loom, kuid ei elata mitte temaga koos, nagu loogiline oleks, vaid jäetakse ta iseenda ja saatuse hooleks. Kui paljuneb, siis paljuneb. Loomakestel lastakse hoolitsuseta kasvada, nälgida ja vireleda, lootes, et nad end ise toidavad.
Kui kassidega on lugu pisutki lihtsam, siis koerad, eriti suured hundikoerad, kui nad omapäi jäetakse ja karja moodustavad, on huntidest ohtlikumad, sest nende käitumine on ettearvamatu. Näljane peni murrab kitsi ja jäneseid, võib tulla kallale inimeselegi.
Nädalavahetusel Alam-Pedjal kohatud koerakamp pole kindlasti üksik erand, selliseid süüdimatu inimese “koduloomi” hulgub mujalgi. Külmal ja lumerohkel ajal, kui südametunnistusega kahejalgsed linde ja loomi toidavad, leidub kahjuks meie hulgas küünikuid, kes oma penid ööseks lahti lasevad, et nad ise endale saaki murraksid.
19. jaanuar 2010
