Tahaksin saabuva sõbrapäeva puhul öelda, et ärge kinkige oma sõbrale koera või kassi. See jäägu ikka tema enda otsustada, kas tal neid loomi vaja on. Minu lemmikloomaks on olnud aga koer. Ei ole olemas halbu koeri, kuid võib olla halbu peremehi. Ärge soetage endale koera, kui te ei ole tema vajalikkuses.
Kui oled võtnud endale kutsika ja tahad, et temast saaks hea sõber, tuleb teda õigesti kasvatada. See vajab aega, hoolt ja kannatust. Koer on su truu sõber ja abiline vaid siis, kui oled tema vastu heatahtlik.
Kurb on vaadata Mustvee ja Jõgeva tänavatel hulkuvaid koeri. Kord on neilgi olnud oma kodu, peremees või perenaine. Kuid nüüd on nad hüljatud, ekslevad ringi ja kannatavad tühja kõhtu. Koertega on juhtunud kurbi lugusid. Räägin ühest, kelle perenaine, vanamemm, pidi hooldekodusse minema. Enne minekut istus ta kodu trepil, silitas oma Mukit ja mõlgutas kurbi mõtteid. Oma majavalvurit ta kaasa võtta ei saanud.
Memm jõudis juba koerale nööri kaela panna ja kavatses ta elupäevad ise lõpetada, kui hooldekodu auto õue sõitis. Selle juht märkas vanamemme plaani ja lubas koera oma majapidamisse võtta.
Memmeke jättis pisarsilmil koduga jumalaga, kuid Mukiga hüvasti jättes oli ta süda nüüd kergem, et ei pidanud oma truu sõbra vastu kätt tõstma.
Mina sain koeraomanikuks juhuslikult, sest loom hüljati. Hoolitsesin ta eest, suutäied jagasime pooleks. Temast kasvas mulle truu sõber ja hea koduvalvur. Aeg läheb aga kiiresti, Nöps sai 14-aastaseks ja jäi päev-päevalt jõuetumaks. Peagi ei tõusnud ta enam jalgadele. Panin Nöpsi õue kase alla mantlile ja seal ta suikuski igavesele unele.
Siitsamast kase alt saatis Nöps kunagi viimsele teekonnale oma perenaise Leili. Nii minu kui koera silmist veeresid siis pisarad. Sängitasin Nöpsi toominga alla, istusin kase alla pingile ja tundsin südames valu. Ja nüüd olengi koerata.
ALEKSANDER KÕRGESAAR
Vaiatu külast
