On 24. veebruar, Eesti Vabariigi 99 aastapäev. Rahvakalendri järgi on see madisepäev, aeg, mil kesktalv on jäänud selja taha kuid karu pöörab oma pesas alles teist külge... Tema une järgi peaks veel üksjagu talvepäevi tulema, kuigi tänavu pole pakane oma külma ja lumist palet õieti näidanudki. Rahvasuu ütleb, et ega talv taevasse jää ja nii näitaski ta viimaste veebruarituiskudega oma kohalolekut.
Mu lapsepõlvekodu aknast avanev vaade ulatub üle õue ja naabrite aedade. Puud on raagus ja seetõttu on hästi näha, mis nende võrades toimub. Tuul keerutab naabermaja korstnast tõusvat suitsujuga siia-sinna ja hajutab siis selle vahtra kohal, mille okstel varesed aegajalt istet võtavad. Tundub, et nad peavad seda peatuspaika vaid enda omaks.
Linnuvaatluse olen emalt pärinud, tema on seda juba aastaid harrastanud, eriti viimastel, mil jäi taksikoerga kahekesi. Koera haukumisel teeb ta vahet, kas see on suunatud lindudele või kassidele. Just märkasin ühte valge “vesti” ja punnis puguga harakat meie õunapuu otsas. Ema on näinud kolme, kes viimasel ajal käivad “meie” värvukeste toidulaualt einet võtmas, ning tundub, et nad on selle neilt üle löönud. Varblased pole siiski ümbruskonnast päris ära kadunud, nagu ema muretseb, sest äsja maandus umbes 30nokaline parv vahtra ladvaokstele. Nad jäid sinna niikauaks, kuni üks vana vares nende kõrvale tuli ning pärast tema ähvardavat kraaksatust läks parv vurrdi lendu. Varsti pärast seda lendas minema ka vares, sest oli oma ülesande täinud ‒ “vareste valdustest” võõrad minema ajanud. Raagus puult lahkusid nii kutsutud kui ka kutsumata külalised, üksnes tuul jäi oksi liigutama, peletadades sellelt talve tardumust.
Äkki tõi ootamatu tuulehiil endaga kaasa lumehelbeid, kiiresti mööduvas tuisuhoos esitasid nad ühe kelmika tantsu, justkui sellega öeldes, et talv pole veel lahkunud. Ent juba mõne päeva pärast algab märts ‒ esimene kevadkuu. Märtsi tulekut kuulutavad ette ka ümbruskonna kassid, kes ärevalt „kambakesi“ ringi luusivad. Must-valge kiisu kaunitar kõnnib aia peal edasi-tagasi just nagu nõtke iluvõimleja poomil. Hiljem nägin veelgi huvitavamat vaatepilti ‒ kiisude “pulmamarssi” ‒ kolm kassi üksteise järel hanereas naabri rohelisel plangul kõndimas. Varsti võib kuulda märtsikasside paaritumisrituaalide kassikontserti – kaeblikku nägumist/kräunumist ning mõne kuu pärast on oodata kassipoegi. Kas toob see väike valge emakass ka sel aastal oma pesakonna meie kuuri puuriida vahele?
Päike hüppas äkki pilve tagant välja ja tõstis taeva kõrgeks ja siniseks. Umbes tund aega paistis ta jõuliselt ja heledalt, täites mu ärklitoa sooja valgusega ning kuldas üle trompetnartsissid, mille ema oli mu kirjutuslauale asetanud. Hinge täitis tänulik ja rõõmus meeleolu, et kevad on tulemas!
TIINA VÄHI
