Hiljuti tähistasime 30 aasta möödumist Balti ketist. Teisisõnu meenutasime üht verstaposti Eesti taasiseseisvumise teel. Siin on paslik meenutada, et ka Nõukogude Liidus püstitati üllaid eesmärke.
Nimelt tahtis kunagine impeeriumi juht ning kommunistliku partei peasekretär Nikita Sergejevitš Hruštšov möödunud sajandi 80ndateks üles ehitada kommunismi. Nii et me peaks juba ligi 50 aastat elama kommunistlikus paradiisis. Läks aga hoopis teisiti, sest poliitiliste ja majanduslike kriiside tulemusena kommunistlik koloss lagunes ning isegi Venemaa pöördus kapitalismi tagasi.
Enne sotsialismiriikide kokkuvarisemist valitses maailmas kahe süsteemi (NATO ja Varssavi pakti) vahel stabiilne jõudude tasakaal, mis hoidis ära kõige hullema ehk ülemaailmse sõjalise konflikti. Kuigi mitmel korral seisti kolmanda maailmasõja lävel (võtkem näiteks nõukogude rakettide viimine Kuubale 1962. aastal), võidutses neil puhkudel ikkagi kaine mõistus, mis viis kokkulepete sõlmimiseni.
Maailm on muutunud rahutuks
Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist hakkas maailmas väga kiiresti kahanema Venemaa mõju ning suurenema USA võim. Viimane saavutas haripunkti lõppeva kümnendi keskel. Pärast seda hakkas USA mõju vähenema, sest silmapiirile kerkis uus jõud – Hiina. Maailma võimupirukat noolivad ka teised suurjõud, näiteks radikaalne islam.
Seetõttu on maailm muutunud väga rahutuks, millest annavad tunnistust rohkearvulised sõjalised konfliktid Aasias, Põhja-Aafrikas, Ladina-Ameerikas ja mujal ning terrorismilained Euroopas. Eeltoodu tõttu on jõudude vahekord maailmas pidevas muutumises ning uusi lokaalseid kriisipunkte ja sõdu tuleb aina juurde.
Kui nn külma sõja ajal peeti kinni relvastuskontrolli lepingutest, siis tänapäeval on võidurelvastumisele antud roheline tee. Keegi ei tea, millega see kõik lõpeb, sest ülemaailmse sõjalise konflikti süütamiseks piisab ainult väikesest sädemest. Kuna tulevases sõjas võidakse kasutada nii taktikalist kui ka strateegilist tuumarelva, mis ei ole sugugi paberist tiiger (nagu iseloomustas seda punase Hiina juht Mao), siis võib taoline suhtumine viia ülemaailmse katastroofini, mille tagajärjel osutuvad suured maa-alad (või isegi kogu planeet) elamiskõlbmatuks.
Kuigi olukord on plahvatusohtlik, loodame siiski, et võidab kaine mõistus ja hakatakse sõlmima relvastuskontrollialaseid ning muid rahu tagavaid lepinguid. On muidugi iseasi, kas Venemaa president Putin ja USA president Trump on eeltooduks valmis, kuid lootma peab.
Käimasolev USA ja Hiina vaheline majandussõda, mille lõppu ei oska keegi ennustada, võib aga viia uute kriisideni.
Kliimasoojenemine on teine suur oht, mis inimesi juba lähemas tulevikus ähvardab. Kuigi selleteemalisi lepinguid on isegi Pariisis sõlmitud, ei pea mõned suurriigid (näiteks USA) neid millekski.
Tuleb muuta seniseid harjumusi
Kui uskuda meediat, siis kõige suurem oht tuleb Ladina-Ameerikast, sest Brasiilia presidendi Jair Bolsonaro (hüüdnimeks Kapten Mootorsaag) ajal on hakatud intensiivsemalt raiuma Amazonase vihmametsi, millest 60 protsenti asub Brasiilias, eesmärgiga suurendada põllumaa osakaalu ning ligipääsu maavaradele. Tagatipuks lõõmavad Amazonase metsades suured tulekahjud, mis ähvardavad kliimakatastroofi isegi kiirendada. Mets põleb suurtel aladel veel Siberis, Indoneesias ja ka Lõuna-Euroopas.
Ainult Euroopas suhtutakse kliimakatastroofi tõsiselt ning vastavad meetmed on ka tarvitusele võetud.
On veel ühed ohud, mis võivad planeedi Maa elamisväärsemaks muutumise eest võitlejate saavutused nullida – need on rahuajal Nõukogude Liidu (Tšernobõl) ja Jaapani tuumaelektrijaamades aset leidnud ja tulevikus korduda võivad katastroofid, mille tagajärjel muutusid ning muutuvad väga suured maa-alad elamiskõlbmatuks. Eeltoodu ei jäänud aga viimaseks, sest käimasoleva aasta augusti algul toimus tuumakatastroof Venemaal Arhangelski lähistel. Kuigi meedia andmetel oli tegu tuumarelvakatastroofiga (täpsemalt tiibraketiga), eitab Venemaa seda. Kogu eelnev annab kinnitust tõsiasjast, et rahuaegsete tuumaõnnetuste oht jääb ka tulevikus mõõgana inimkonna peade kohale rippuma.
Kui võrrelda tsivilisatsiooni iga inimese vanusega, siis minu arvates võiks seda võrrelda 50–60-aastasega indiviidi omaga, kes on iseka ja teistest nii-öelda üle sõitva käitumise tõttu soetanud endale palju vaenlasi, mille tulemusena tuleb ennast (ka suurriikide võimu) kehtestada rusikate (sõjalise jõu) abil.
Samuti pole keskikka jõudnud inimese (ka praeguse inimtsivilisatsiooni) tervis enam see, mis 20–30 aastat (ehk sajandeid) tagasi, kui meri põlvini oli. Seetõttu tuleb nii indiviidil kui ka ühiskonnal tervikuna eeltoodud põhjustega arvestada ning muuta seniseid võimu-, tarbimis- ja käitumisharjumusi.
Näiteks tuleks prügikasti visata sõjad, võtta midagi ette plastiku ja teiste loodust risustavate materjalidega ning hakata käituma looduslähedaselt ehk tarbima vähem. Jäätmeid ei saa enam lihtsalt üle õla visata, vaid neid tuleb sorteerida ja viia kogumispunktidesse, mitte loodusesse metsa alla. Tööstustel tuleb aga kardinaalselt vähendada tehislikest ja mittelagunevatest materjalidest valmistatavate tarbekaupade tootmist.
Raivo Sihver, vabakutseline ajakirjanik
