Sügis, mis lõppes, tõsi küll, üleöö nagu muinasjutus, oli täiesti klassikaline ega üllatanud meid millegi sellisega, mis n-ö sordi alla ei läheks. Taevataat jagas kolme kuu jooksul nii vihma ja uduseid hommikuid kui päikest ja punaseid loojanguid.
September
“Ja siis me käisime tõmmuriisikaid korjamas! Võtsime ainult ilusaid väikseid, sest seeni kodus juba nagunii üle mõistuse,” tabas kõrv septembri teisel poolel jutukatke, rääkijaiks paarikümnesed mehepojad kohvikus.
Tõesti, seentega õnnistas meid loodus üle ootuste heldelt. Kui valged ööd lõikuskuul taas tumedamaks tõmbusid ja leitsak pisut järele andis, tuli jututeemadesse tasahaaval muutus. Enam ei ohitud palavuse üle, üha sagedamini võeti tuttavate kohtudes kõne alla seeneralli, kuuseriisikaplahvatus, pohla- ja jõhvikasaak.
Aias oli marju napivõitu ja kohe reageerisid sellele ka linnud: kui mõnel aastal jäävad arooniad ja pihlakad lausa puutumata, siis nüüd tehti nendega aegsasti “puhas vuuk”. Jõhvikaidki ei jagunud mätastele nii rohkelt, et silme ees punetama löönuks, aga ilma ei jäänud, kes korjata viitsis. Mõnusam ongi neid jahtida septembri lõpus-oktoobri alguses, kui marjad kenasti üleni punased.
Septembrisse jagus nii vihma kui tormiks kiskuvat tuult. See tuletas “rohutirtsudele” aegsasti meelde, et tants ja trall ei kesta meie kliimas aasta läbi, vaid tark on tegutseda “sipelga” kombel. Potipõllumehed asusid kartuleid “üle lugema”. See meie põhitoidus käib ju enne suhu sattumist nii mitu korda käest läbi, et ime pole, kui väheste ja lühikeste vagude omanik täpselt teabki, mitu mugulat salve sai. Katsuti juba ka kapsapäid ja plaaniti nende tünnikolkimist.
Tuulised õhtud maakodus, kui tammetõrud ja õunad pimedas kolinaga vastu katust “tulistasid”, tekitasid pisut kõhedust, mida kesköö paiku aiast kostev kile purelemislärm põrmugi ei leevendanud. Loodusetarkade sõnul panevad kährikud sel moel oma järeltulijatele aru pähe, et nood omaette koliksid ja vanemate uru, kuhu järgmisel kevadel uued kutsud sünnivad, ära unustaksid. Ehk peaksid inimleibkonnad, kuhu veerandsaja-aastane perepoeg end lapseks unustanud, umbes samamoodi käituma, et noorsandil meelde tuleks: on aeg oma “urgu” kolida, töö- ja elukaaslane leida!?
Õunasaaki tuli tänavu kuidagi väga lapiti-laiguti ette. Lõuna-Eestis leidus ubinaid umbes igas kümnendas aias, Saaremaal ja Lääne-Eestis uputas aga kohati korralikult. Kel puud täis, said kogeda andmiserõõmu, kel aed lage, võis taas tõdeda, et himu käib ikka selle järele, mida parasjagu napib.
Oktoober
Seda kuud tuntakse meil ka viinakuu nime all, aga arvata on, et kõik enam ei tea, millest selline nimi. Vanemad inimesed räägivad, et on oma vanematelt kuulnud: just oktoobris hakkasid mõisate juures taas tööle viinaköögid, et äsja salvedesse jõudnud viljast ja kartulist seda jooki toota, mis meil tänapäevani paljude tervisehädade algpõhjus ja pereõnne surm.
Pärast esimesi hallaehmatusi pööras ilm tagasi leebeks, lausa uskumatult soojaks. Kraadiklaas püüdis kinni üle kümne soojakraadi ja päikselisel päeval tekkis tõelisel veesõbral ketserlik mõte, et ega see järv vist veel väga külm polegi…
Maakodus andis ilmataat lahke võimaluse teha ära tööd, milleks augustikuine leitsak ega ka mihklikuu tormituuled-vihmad soodsad polnud. Tuli nentida, et augustitormile alla andnud õuekask tekitas lisaks rikkalikule küttevarule uskumatult palju pudi ehk lõkkematerjali — ole aga mees, tassi, põleta ja valva!
9. oktoobri soojal õhtul ilmusid kusagilt röögatud sääsepilved. Tantsisklesid, surusid ja ründasid!
Rändlinde nägi edasi-tagasi sagimas, parvi ja kolmnurki moodustamas tunduvalt harvem kui aasta eest. Küllap need kogunemised, rividrillid ja väljalennud ikka toimusid, aga kusagil järvede, lahtede ja rabade ääres.
Oktoobri lõpupoole jahmatas lääneranniku asukaid öine äike.
November
Vanarahvas nimetas novembritki talvekuuks ja tänavu selgus, et sellel tarkusel on tugev tõepõhi all. Taevased vihmakraanid polnud nädalate kaupa kuupmeetritega kitsid — jagus õnnistuseks neile, kel kaevud kuivad, ja meelehärmiks neile, kel majake madalal maal, veesoonte ja sootide ligi.
Selgeid, erepunaste päikeseloojangutega lõppenud päevi oli aga vähevõitu. Kui taevas lõuna paiku klaaruski, tõttasid pilved päikest katma mitu tundi enne loojanguaega ja nii võttis hämarus aegsasti maad.
Lund ennustavad luiged aga “pakkisid kohvrid” kadripäeva eel ja talitasidki targasti! Mõned hilja peale jäänud kiirustasid lääne suunas küll alles novembri viimasel laupäeval ja ilmselt astus kärme talv neile kandadele.
Lumevalged härmaehtes päevad, tulipunased loojangud ja tähesäras ööd tulid kätte varem, kui oodata oskasime. Jääb üle vaid nautida, sest parandustellimusi ilmataat ju vastu ei võta. Aga kui talv saabumisega nõnda kiirustas, ehk tuleb tal siis meelde ka kord aegsasti hõlmad vöö vahele panna, kui end juba hingetuks suusatanud-kelgutanud-uisutanud oleme ja kevadet taga igatseme?
“Mu kevad algab pääle jõulu juba,” on tunnistanud Marie Under. Tõepoolest, oleme ju kõik oma mõtetega reaalajast pisut ees ja elame oodates läbi seda, mille tulek vaid aimatav.
i
KAIE NÕLVAK
