Sõda ei peeta üldjuhul lasteraamatu teemaks. Aga Aidu lähedalt pärit Pille Arnek kirjutas hiljuti just vabadussõjast kõneleva lasteraamatu – et ka noorem põlvkond teaks, et oma riiki ei saanud me kingituseks, vaid selle eest tuli võidelda.
Raamatu ülesehitus on põnev, tükati ka müstiline. Väikeses Valgamaa külas elav tänapäeva tüdruk Elli peab naabertalus elava sõbratari Noraga kirjavahetust. Kirjad ja vastused pistetakse samas külas tühjalt seisva talu postkasti. Kui Nora ootamatult ära kolib, jääb Elli viimane kiri postkasti vedelema. Kuni see sealt ühtäkki kaob. Ja mõne päeva pärast tuleb kirjale vastus, ainult et mitte Noralt, vaid Hennult, kes oli sajand tagasi koolipoiss ja elas Narvas. Vabadussõja sündmused jõuavadki Ellini Hennu kirjade vahendusel ja ajalugu, mida tüdruk koolis alles õppima on asunud ja senini igav tundunud, muutub tema jaoks paugupealt huvitavaks.
Hennul on, millest kirjutada, sest ta osutub uudishimulikuks ja teraseks vaatlejaks. Ta armastab mööda linna hulkuda, sõbrustab raekojavahi ja raeapteekriga, kes linnas toimuvaga hästi kursis on, ning saab poolkogemata teada, et kooliõpetajad salamisi vanemaid koolipoisse Kaitseliitu astumiseks ja rahvaväkke minekuks ette valmistavad. Koos koolivendade Jaani ja Johannesega võtab Henn segasel ajal pärast sakslaste Narvast lahkumist ja enne punaste saabumist ette ohtliku käigu jõetagustele kaitseliinidele, Merikülas sugulaste juures sõjapaos olles õnnestub tal aga olla Utria dessandi maabumise tunnistajaks. Peale sõjasündmuste kirjelduse sisaldavad Hennu kirjad tähelepanekuid igapäevaelu kohta. Elli otsustab nende mõjul näiteks toidu üle virisemise ära lõpetada, sest teab: Hennu õhtusöök piirdus tihti vaid paari leivatükiga.
Ootamatu lõpp
Elli kirjavahetus Hennuga lõpeb niisama ootamatult, kui see algas. Ühel heal päeval paigaldatakse küla keskele uued postkastid, aga ainult asustatud talude tarvis. Tühja maja postkast kaob igavikku. Ellile on see algul suur löök, sest ta tahtnuks väga teada saada, kuidas Hennu elu edasi läks ja ega temaga sõjakeerises midagi halba juhtunud. Et see huvitab kindlasti ka lugejat, tuli autoril välja mõelda viis, kuidas Elli Hennu saatusest teada saab. Lahendus on väga nutikas.
„Elli kirjade“ autor, Jõgeva gümnaasiumi vilistlane Pille Arnek töötab Avita kirjastuse Tartu esinduses ja on lisaks sellele Tallinna ülikooli lingvistika doktorant. Kui lasteaialastele ja noorematele kooliõpilastele mõeldud emakeeleõpikuid ja töövihikuid on ta juba terve virna koostanud-kirjutanud, siis „Elli kirjad“ on tema esimene põige ilukirjandusse.
„Kõigepealt tekkis mul huvi vana Narva vastu,“ alustas Pille Arnek juttu raamatu tagamaadest. „Tudengipõlves – õppisin siis Tartu ülikooli bakalaureuseõppes eripedagoogikat – kutsus üks tuttav mu kaasa arheoloogilistele väljakaevamistele, mis toimusid Narvas. Seal olles tekkis küsimus, milline see Narva südalinn enne teise maailmasõja hävitustööd siis oli. Arhiivifotod, mida küsimusele vastuse saamiseks uurisin – internetikeskkonnast Ajapaik võib neid leida tohutult –, panid mul vere keema: see linn oli nii ilus.“
Narva tundus olevat hea tegevuspaik ühe ajalooteemalise loo jaoks. Aga milline „tükk“ ajaloost valida? Pille otsustas vabadussõja kasuks. „Narvat ja vabadussõda koos tutvustada ning fantaasiat ja ajalugu kokku miksida tundus põnev olevat,“ sõnas autor. „Ning et lapsel huvitavam lugeda oleks, tõin sisse lapstegelased, kellest üks elab tänapäevas ja teine vabadussõja ajas. Et Hennu kodu oli linnas, panin Elli elama väikesesse külla.“
Ka Pille Arnek ise on kasvanud väikeses külas ning nii, nagu Elli ja Nora, tavatsesid ka tema ja ta õed naabritüdrukuga vastastikku postkasti kirju jätta. Tõsi, nende kirjavahetusse üleloomulikud jõud ei sekkunud. „Elli kirju“ kirjutades soovis Pille, et lapsed lugedes mõistaksid: elu polnud ka sada aastat tagasi üksnes must ja valge. Ning kui ajalooraamatud keskenduvad sõdadest kirjutades lahingutele, siis Pille soovis näidata ka argielu poolt: seda, kuidas tavalised inimesed sõja ajal oma elu elatud said, kas koolid töötasid, kust inimesed toidukraami said jne. Veel tahtis ta noortele lugejatele mõista anda, et ka vaenlasesse tuleb aupaklikult suhtuda. Eestlaste ja venelaste vastandamisest on ta raamatus teadlikult hoidunud. Utria dessandi stseenis tuleb näiteks välja, et Eesti iseseisvuse kaitsjate poolel sõdis ka venelasi ja enamlaste poolel eestlasi. Mõnikord polnudki see, kes kuhu poole sattus, inimeste vaba valik.
Nagu doktoritöö
„Elli kirjade“ kirjutamine võttis Pille Arnekil aega umbes kaks aastat. Kõige raskem oli tema sõnul faktide kontrollimine. Ehkki tegemist on ilukirjandusteosega, ei tohtinud raamatus toimuv tegelike ajaloosündmustega vastuollu minna. Ka tegevuspaikade detailne kirjeldamine oli päris keeruline.
„Tassisin sellises koguses raamatuid koju, nagu oleksin kirjutanud doktoritööd,“ meenutas Pille Arnek. „Kahjuks ilmusid mõned käsitlused, millest mul abi oleks olnud, näiteks Mart Laari „Jõuluriik“, alles siis, kui mul käsikiri valmis oli. Et lastel oleks lugedes lihtsam ajatelge jälgida, lisasin käsikirja lõppu vabadussõja ja Eesti iseseisvumisega seotud sündmuste kronoloogia.“
Kui Pille Arnek valminud käsikirja Avita kirjastuse peatoimetajale näitas, ütles too pikemalt mõtlemata: „Läheb trükki.“ Kusjuures trükki ei läinud see üksnes eestikeelsena, vaid ka vene keelde tõlgituna. Üks põhjendus oli see, et siis saavad ka vene kodukeelega noored teada, mis pidustused meil siin EV100 sildi all juba pikemat aega käivad. Nüüdseks on Pille Arnek juba kahel korral Ida-Virumaa lugejatega kohtumas käinud: ühel korral Narva keskraamatukogu, teisel korral Toila raamatuklubi kutsel. Narvas olid kuulajateks enamasti vene rahvusest lapsed, kes olid raamatu kenasti läbi lugenud ja küsimused ette valmistanud.
„Pelgasin seda kohtumist natuke, aga tegelikult võeti mind väga soojalt vastu,“ ütles Pille Arnek. Toila raamatuklubis oli tal aga sisukas vestlus eestlastest ajaloohuviliste täiskasvanutega, kes kord kuus kokku saavad ja alati mõne kirjandusteose üle arutlevad.
Tänavu tahab Pille Arnek valmis saada ja ära kaitsta lingvistika alase doktoritöö. See käsitleb 16.–19. sajandi eestikeelseid hauakirju, mis annavad ühtedena vähestest aimu, milline oli sel ajajärgul eesti tavainimeste keelekasutus. Muud sellest ajast säilinud tekstid on ju enamasti kirikuõpetajate ja teiste haritlaste kirja pandud. Vanu hauatähiseid otsides on Pille läbi sõitnud palju kalmistuid, tihti löövad ka sõbrad temaga kampa.
„Lühemate hauakirjade kõrval tuleb ette pikemaid, kus ära toodud peaaegu kogu kadunukese elulugu: mitu korda ta abielus oli, mitu last ühe või teise abikaasaga sai ja kui pikalt jõudis lesepõlve pidada,“ märkis Pille Arnek.
Nii et ka keelealast teadustööd tehes ei saa ta ajaloost üle ega ümber. Töölgi ümbritseb teda ajaloohõnguline keskkond: Avita kirjastus asub Vallikraavi tänaval kunagi korporatsioonile Estonia kuulunud kaunis hoones. Pole sugugi ime, kui Pille Arneki fantaasia ükskord jälle olnud aegadesse seiklema läheb ning sellest mõni kirjanduslik tekst sünnib.
RIINA MÄGI
„Elli kirjad“
- Juturaamat vabadussõjast 11–14-aastastele lastele
- Autor: Pille Arnek
- Illustreerinud Pille Tammela
- 157 lk
- Üllitanud kirjastus Avita 2018. a lõpus
