Minu kirjutist 1.veebruari Vooremaas hakkas oma arvamustega pensionär Õie Võrumaalt lörtsima. Kuid millegipärast ta seda kirjutise lõiku ei lahanud, et paljud töötud ei suutnud kommunaalteenuste eest maksta ja neid tõsteti korterist välja. Elatakse mahajäänud majades, kuurides ja prügimäel. Sobratakse prügikastides, kerjatakse tänaval.
Mainisite, et saate minust veidi rohkem pensioni. Kui palju on veidi? Elate ära ja jätkub ka lastelastele kommiraha. Minul oma 2600 kroonise pensioniga on suur kunst ära elada. Tuleb tasuda elektri ja telefoni eest. Vaja on ravimeid, küttepuid, bensiini, peenramaale väetist osta, bussiga sõita, teha remonditöid ja tuleb ette ka muid toimetusi. Juhtus nii, et külmik läks rikki, ei jõudnud uut osta. Sama saatus on ka televiisoril. Uute riiete ja jalatsite ostmisele ei tasu mõeldagi.
Te tahtsite teada, mida ma oma 120-rublase pensioni eest isuäratavat ostsin. Neid produkte oli omajagu. 80 kopika eest sai sööklas kõva kõhutäie süüa. Mida nüüd 80 sendi eest saab?
Mainisite, et Teie ema ei saanud rublatki pensioni ja paljud said ainult 12 rubla. Kes nõukogude ajal oli tubli tööline, sai ka väärilist tasu. Aga Eesti riigi moodustamine tõi tuhandetele inimestele nälja ja viletsuse. Meie riigis rikkad lähevad aina rikkamaks ja vaesed jäävad vaesemaks. Palkadel on tohutud vahed, nii ka pensionidel.
Aleksander Kõrgesaar Vaiatu külast
