Mustvees elaval 37-aastasel Nataljal hakkas 23. detsembril kella 17 paiku halb. Et naine põeb raskekujulist astmat, on tema juures kiirabi varemgi käinud. Seekord tundus asi olevat eriti tõsine, sest Natalja ei suutnud enam püsti tõusta ning tundis, et ka süda kipub rütmist välja minema. Ta palus oma 13-aastasel pojal kiirabi välja kutsuda. Pärast numbri 112 valimist ühendatigi poiss meedikuga. Kui poiss oli mure ära kurtnud, nõuti teiselt poolt, et ta kutsuks telefoni juurde ema. Laps teatas siis, et ema ei suuda telefoni juurde tulla, aga sellega ei lepitud ja öeldi poisile, et ta valetab. Natalja vanust kuuldes teatati koguni, et kõigest nii noor, kuidas see ikka võimalik saab olla, et ta on pikali ja ei ole võimeline tõusma. Kui poiss nägi, et emal hakkavad silmad pahupidi minema ja käed krampi tõmbuma, sattus ta paanikasse ja hakkas telefonitoru otsas nutma ning karjuma, mispeale teda manitsema hakati, et ta on kasvatamatu ja öelgu seda ka emale edasi ja et emal tuleks oma last paremini kasvatada. Seepeale pandi toru hargile. Nii ei saanud poiss õieti selgust, kas ikka kiirabi saadetaksegi.
Helistamisega oli aga kulunud umbes viisteist minutit ja Natalja seisukord läks aina hullemaks. Kui laps sai aru, et ema hingamine on seisma jäänud, võttis ta kokku kõik oma noorte kotkaste laagris saadud teadmised ja hakkas emale kunstlikku hingamist tegema. Ilmselt oli sellest abi ja ka kiirabi saabus pärast telefonikõne lõppemist väga ruttu ning naine sõidutati kiirabiautoga Tartusse.
Telefonil 112 vastajale on kõige selle peale mitu küsimust. Kui selles peres veel midagi taolist juhtub (arsti sõnul pole see välistatud), kas suudab siis laps enam seda numbrit usaldada? Kas operatiivtelefonil vastajal on ikka õigust kommenteerida ja mõnitada ilma asjast teadlik olemata, selle asemel et paanikas teatajat rahustada püüda? Miks lapse appikutset tõena ei võeta? Ja lõpuks – kas ei peaks eeldama sellel telefonil vastamine ka elementaarset suhtlemisoskust?
V. K.
