See teadmine aitab raskusi ületada, ikka lootes paremale võimalusele. 6. juunil unustasin Suure tänava telefoniputkasse märkmiku mulle vajalike kontaktandmete ja muu teabega. Ei taha kohe oletadagi, mida võis leidja sellega teha. Lootsin, et leidja toob selle mulle ära ? olid ju esimesel leheküljel minu andmed kirjas. Isegi ei helistatud mulle, oleksin vaeva kindlasti tasunud. Märkmiku kättetoimetamine on tõepoolest raske, sest kortermajal, kus elan, on ka päeval välisuks suletud. Olgem hoolikad oma isiklike asjadega, ärgem unustagem neid.
Olen oma 70 eluaasta jooksul leidnud palju dokumente ja tühjaks tehtud rahakotte. Alati said need omanikele kätte toimetatud, kuigi alati polnud see lihtne. Ja alati olin õnnelik, kui suutsin kedagi rõõmustada. Naudi Sina, minu märkmiku leidja, nüüd oma leiurõõmu. Jah, mul on valus, sest mitmed märkmikus kirjas olnud andmed on mälus taastamatud, kuid vajalikud.
Loodan, et leian peagi võimaluse kaduma läinud informatsiooni taastamiseks, kuid hinge jääb nukker teadmine, et elan nii alatu inimesega ehk ühes linnaski.
M.L.
Toimetusele on kirja autori nimi teada.
Oleks vaja inimlikku mõistmist
Olen juba kahel aastal telefoni teel Palamuse vallavalitsuse poole pöördunud ja palunud, et taastataks Palamuse uuel kalmistul peatänava kohal tagumine sissepääs, mis mitu aastat tagasi kinni laoti ja iga aastaga aina kõrgemaks.
Et kalmistu tagant läheb korralik autoga sõidetav tee ja haudade korrastamise aeg on alanud, siis on tõesti vaja aru saada, et kalmistu tagumiste haudade hooldajatel on sealtpoolt vajalik jalgsi kalmistule pääseda.
Laupäevases Vooremaas ütles Mustvee koguduse õpetaja: ?Üksteisest lugupidamises on tohutu jõud.? Jääb veel natuke lootust, et meie murele leitakse lahendus.
Murelik Palamuse elanik
Kirja autor on toimetusele teada.
