Neil päevil avatakse esimene mälestussammas paljude seas, kus kirjas, et Eestis hävitati sõja ajal palju juute. Ja et ülejäänud maailm meie ajaloost nii vähe teab, siis nähakse ka eestlastes juuditapjaid.
Et enne sõda nautisid juudid Eestis oma kultuurautonoomiat, siis on meil niisugust taaka raske kanda ja see võib nüüd mõnedes inimestes tõepoolest juudiviha tekitada. Kui nendel sammastel oleks kirjas, et Eesti oli siis okupeeritud ja tapjateks riigisakslastest erikomandod, siis võidaksid sellest kõik – nii eestlased kui ka juudid. Asjaolust, et nendes laagrites teenis ka üksikuid eestlasi, ei tulene mingit rahvuslikku süüd ega ka riiklikku süüd ? nii, nagu ei Vene riik ega vene rahvas ei pea vastutama oma Ustimenko pärast.
Ka ei pea tänane Eesti Vabariik riiklikul tasandil vabandama Iisraeli kui riigi ees, sest Eesti oli siis okupeeritud ja Iisrael riigina veel loomata. Tollane Estland oli vaid Suur-Saksamaa Ostlandi üheks osaks.
Kui aga rääkida võimalikust rahvuste vastastikusest vabandamisest, siis on see küll juutide vääramatu eesõigus, sest NKVD juutide poolt toimepandud aegumatud inimsusevastased kuriteod ka eestlaste vastu on sedavõrd arvukad. Õigluse nimel olgu aga öeldud, et kohalikul juudi kogukonnal on sellega väga vähe ühist, sest nood tüübid tulid siia põhiliselt koos Moskoovia okupantidega.
Kohalikke juute oli ENSV hävituspataljonides, kuid veelgi enam oli juute meil märatsenud Läti hävituspataljonides.
Loodan väga, et juudid panevad mälestuskivi ka nende ohvritele.
Mart Arold,
massirepressioonide uurija
