- 2000. aastate keskel oli Eestis suur kinnisvarabuum. Aastail 2005–2006 kasvas kinnisvara ostu-müügitehingute arv keskmiselt 30–40% aastas. Osta oli lihtne, sest laenu saada oli kerge. Pangad pakkusid raha ka neile, kes seda tegelikult ei vajanud. Pidu ja pillerkaar ei kestnud aga kaua. Turg kuumenes üle ning 2008. aastal rahakraanid kuivasid.
Nüüdseks on kinnisvaraturg taas elavnenud. Maa-ameti kinnisvaratehingute analüüs näitab, et kolmandas kvartalis kasvas kinnisvara hinnaindeks võrreldes eelmise kvartaliga 2,4 protsenti, aastaga on kasv olnud ligi 10 protsenti. Rõõmsaks teeb, et ka väljaspool Tallinna ja Harjumaad on kinnisvaraturg ärganud. Ühtäkki on omanikku ootavatele taludele ja väikelinnamajadele soovijaid tekkinud.
Maale ostetakse elamine üldiselt kahel eesmärgil – suviseks maakoduks või päris oma koduks. On kindlasti erandeid, kui enamasti määrab valiku see, et kodu lähistel oleks olemas lasteaed, kool ja huviringid ning et sinna saaks kas jalgsi või koolitranspordiga liikuda. Kindlasti on oluline ka looduskaunidus ja infrastruktuur: korraliku kõvakattega tee olemasolu, ühistransport, eriti just koolibuss, kindlasti kiire interneti võimalus, sest enamik neist teeb kaugtööd. Tihti tuleb ette, et üks perest, näiteks pereisa, on saanud piirkonnas tööd ja teine teeb kaugtööd.
Neile tingimustele mõeldes tulevad kohe meelde päris mitu Kesk-Eesti väikelinna. Üks neist kindlasti Põltsamaa. Naabermaakonnas Viljandimaal on selliseid lausa rohkem kui üks.
Kohtudes juhuslikult tuttava kinnisvaramaakleriga, jäi tema jutust kõlama, et väikelinnad on üldse viimasel ajal kuidagi moodi läinud. Näiteks Suure-Jaanis olla juba peaaegu võimatu endale korterit või maja soetada. Nõudlus on suur ja hinnadki seetõttu kõvasti kerkinud. Kodu otsivad sinna just noored pered, kes väidavad, et 25 km Viljandisse Suure-Jaanist tööle käia pole mingi vaev.
Suure-Jaani ju ilus ja rahulik linn, oma osa ostjate valikutes on kindlasti ka lasteaial, gümnaasiumil ning maalilisel maastikul. Üheks suurimaks lemmikuks on aga saanud aasta alguses avatud uus tervise- ja veekeskus, mis oli nagu pulk pärmi Suure-Jaani kinnisvaraturu potti.
Kuigi Põltsamaal sellist uut ja uhket spaad ei ole ega isegi ei paista kusagilt, siis vaba kinnisvaraga siin siiski eriti laiutada ei saa. Kui midagi isegi pakutakse, on hinnad üsna krõbedad. Sama on märgata ka linna lähipiirkonnas, isegi kopsaka summa eest pole enam-vähem korralikke maju pakkuda. Ettevõtjad on mures üürituru kehva seisu pärast, sest spetsialistidele on järjest keerulisem elukohta leida.
Tahaks loota, et Põltsamaale eksib lähiajal mõni kinnisvaraarendaja ja linna kerkib uuemaid kortermaju. Võib-olla saab siin ka omavalitsus abiks olla, leides ja pakkudes arendajatele välja sobivaid krunte. Selliseid, kuhu ehitusloa saamiseks ei peaks kohtukadalippu läbi tegema ja ehitama saaks hakata hiljemalt aasta, mitte kümne pärast. Uutele ajakohastele elamispindadele tuleks ehk elama noori peresid, kes siia ka püsima jääksid. Ja siis võiks juba tõsisemalt uue ujula ja veekeskuse peale mõtlema hakata. Sest kaua sa kadeda pilguga Mulgimaa naabrite peale vaatad, et näe, neil ju on, aga meil …
MERIKE KASK, ajakirjanik
