Kingsepast miljonäriks

Miljonärilugu sai alguse 1936. aastal. Minu vanema venna Evaldi naise Ilse tädimees August pidas kingsepa ametit. Ta elas meie talus Kaunissaares üürimajas ja maksis maja, kõrvalhoone ja aiamaa eest üüri 5 kr kuus. August Laurison oli sõbralik ja südamlik mees, ka tubli töömees, kuid üks häda tal oli. Nimelt kippus ta sõpradega kokku saades viina pruukimisega liiale minema. Ja sinna need tööga teenitud kroonid kadusid.

Suured lootused oli August pannud loteriipiletitele, mida ta vahetevahel ostis. Juhtuski nii, et vaene kingsepp sai loteriiga suurvõidu 25 000 krooni. Et sel ajal arvestati rahasummasid põhiliselt sentides, siis oli võidusumma 2,5 miljonit senti ja võitjat kutsuti miljonäriks. Loomulikult ümbritsesid meest kohe ajakirjanikud ja linnameestest petturid. Pealegi oli värske miljonär helde ja sõbralik mees, eriti pärast mõne klaasikese võtmist. 1936. a. 2. novembri Rahvalehes on kingsepp August Laurisoni loteriivõidust pikemalt kirjutatud. Artiklis on väidetud, et Kaunissaare talu omanik Jalakas on Laurisonile öelnud: “Anna see väikene punane paberilipakas (mõeldud oli võitnud loteriipiletit) mulle ja võta see majahütt ja talu takkapeale.” Laurison on sellest kaubast ära öelnud.

1937. a. jõulude ajal laulatati Ilse ja Evald Avinurme kirikus, millele järgnes ka pulmapidu. Loomulikult tahtis miljonär teha pruutpaarile väärilise kingituse ja küsis, millest nad on huvitatud. Ilmnes, et suuremaks unistuseks on auto. Ka miljonäril polnud selle vastu midagi, pealegi lootis ta, et saab ka ise autoga sõita ja nii hiljem läkski. Hiljuti oli Kaunissaare talule laenuga traktor ostetud, seetõttu Evaldil endal palju raha ei olnud. Nii pidi ta tunnistama, et vajab autoostuks täiendavalt 7-8 tuhat krooni. Ilse tädimees oligi nõus puuduva summa noorpaarile kinkima. Evaldile tundus  kingitus liiga suur olevat ja ta andis kinkijale allkirja, millega tõendas, et maksab saadud summa tagasi. Pooleldi vastumeelselt võttis kinkija paberi vastu. Et vastne miljonär kogu raha ära ei raiskaks, hakati perekonna soovitusel otsima võimalust selle investeerimiseks.

Nõu  raha investeerimise asjus tuli August pidama minu kodutallu, sest minu isa oli kogemustega talunik ja vend Evald oli lõpetanud põllutöökooli. Külla tulles olid miljonäril muidugi “peenemad joogid” kaasas. Külaline jäi nii vinti, et pandi minu vanemate voodisse magama. Hommikul ärgates käitus mees miljonärile kohaselt  — ta oli vanemate magamistuppa “jootraha” puistanud. Mina olin tollal napilt kümneaastane poisike.  Täiskasvanud olid väljas tööl, märkasin neid sendi- ja kroonihunnikuid siin-seal ja korjasin vaikselt oma taskusse, kuigi sisimas teadsin, et ega see nüüd päris õige asi pole. Isa andis vahel saia- ja kommirahaks 5 või 10 senti, siin aga vedeles 25- ja 50-sendiseid, isegi kroone! Mäletan veel, et ostsin endale Avinurme poest seanahkse rahakoti, millele mul ammu silm oli peale jäänud. Nii sain minagi muinasjutulisest loteriivõidust osa.

 August Laurison ostis aga endale Muugal parun Neffi mõisa valitsejale kuuluvad maad koos häärberi, hoonete ja kariloomadega. Peagi selgus, et sellise majapidamise juhtimine käib talle üle jõu. Ta müüs suurepärase koha ja ostis Tapa linna kasiino. Kahjuks olid siin  müügil ka alkohoolsed joogid ja viinalembelisele Augustile väga kättesaadavad. Joomingud jätkusid ja nii sai viin temale saatuslikuks. 1939. a. juunis mees suri, jättes maha kiiresti pankroti poole liikuva kasiino. Lesestunud abikaasa Berta müüs kasiino kiiresti maha ja tuli Avinurme tagasi.

 Leidus üks mees, kes arvas, et Bertal võib olla veel raha järel. Kohalikud inimesed kutsusid seda meest tema suure konksus nina pärast Sambla Kulliks. Ta tegutses oma jutu järgi metsapraakerina (metsa hindaja, spetsialist) ja oskas Bertaga sõbruneda. Loomulikult tundis ta huvi Berta raha ja väärtpaberite vastu. Berta otsis ja leidis miljonäri paberite hulgast Evaldi allkirja Augustilt kingiks saadud raha kohta. Sambla Kull asus kohe tegutsema, et raha Evaldilt tagasi nõuda. Evaldil seda raha veel ei olnud ja ta palus tasumiseks pikendust. Sambla Kull sellega nõus polnud ja näis, et ka Berta arvas, et Kaunissaare talul peaks olema küllalt võimalusi raha tagasimaksmiseks. Täiendavat laenu polnud võimalik saada, kuna traktori ostuks võetud laen oli samuti veel tasumata. Evald oli meeleheitel. Närveerimise ja ülepinge tõttu lõhkes tal peas veresoon. Kui Evald haigevoodis viibis, tegeles asjaga Karl. Ta kasutas oma tutvusi, pani Kaunissaare talu varad tagatiseks ja sai lõpuks siiski laenata soovitud summa, et see miljonäri lesele tasuda.

See lugu oli aluseks Enn Kippeli 1939. a ilmunud raamatule “Kuldvasikas”. Siiski on kirjanik fakte oluliselt muutnud, näiteks on sisse kirjutatud Laurisoni lapsed, keda tal ei olnudki.

KALJU JALAKAS

blog comments powered by Disqus