Kui telefonijuhiste järgi Mäerandade poole oleme jõudnud, leiame eest kena uue valge maja männiku veeres. Talu nimigi on Männiku.
“Lapsed panid. Kui maja alles ehitusjärgus oli ja me keskasula korterist siiapoole tulema hakkasime, ütlesid nad ikka, et läheme Männikule. Ja nii jäi,” ütleb pereema Elle.
Lapsi on selles peres tervelt viis ? üks tütar ja neli poega. Vanim on 22-aastane Helve, noorim 12-aastane Ott ning nende vahele mahuvad veel Märt, Tõnis ja Mihkel. Helve õpib Tartu Ülikoolis eripedagoogikat ja töötab selle kõrvalt Tartu Maarja Koolis abiõpetajana, Märt omandab talupidamistarkusi Põltsamaa Kodu- ja Põllutöökoolis, Tõnis õpib Tallinnas Astangu Kutserehabilitatsiooni Keskuses ning Mihkel ja Ott Palamuse Gümnaasiumis. Meil õnnestub näha vaid Märti, kes just Soomest praktikalt naasnud. Ja ka pereisa Monret, kelle lepinguline töö Riigimetsa Majandamise Keskuse puhkealade haldamisel suhteliselt vaba graafikut võimaldab. See, et Monre tööpiirkondadeks on Räpina-Värska ja Haanja-Karula puhkealad, toob kaasa mõningaid ebamugavusi, aga võimaldab vahel ka teistel pereliikmetel Lõuna-Eestis rännata.
“Hooldustööd teevad teised inimesed, minul tuleb rohkem paberitega mässata. Ja “tänu” ISO sertifikaadile on seda bürokraatiat kaela tulnud omajagu,” ütleb Monre.
Mäerandade pere on mitmes mõttes n-ö vana ja head moodi pere: neil on enda ehitatud kodu metsa ääres, palju lapsi, kes võivad pidada igasuguseid lemmikloomi, ema, kes tõelist kodutunnet luua ja fantastiliselt küpsetada oskab, kala- ja jahimehest isa, kes jahisaagi ka suupäraseks töötleb jne jne.
Viies puudu
Paunvere väljanäituselt on Mäerannad saanud neli kiitusekirja ja Paunvere kuldset viierublast. Kiitusekirjad seisavad kenasti köögiseinal.
“Viiendat oleks veel vaja, siis saaksin igale lapsele ühe pärandada,” viskab Elle Mäerand nalja.
Esimesele väljanäitusele läksid Mäerannad niisama vaatama.
“Ainult ühe samblast Tootsi maakera viskasin enne minekut valmis. Kinkisin selle laadapäeva juhtinud Aare Laanemetsale,” meenutab Elle.
Teisel, 1999. aasta väljanäitusel tõi neile kiitusekirja kompositsioon “Tootsi peenra saak saksa poiste parvel”. Kuna parv sai päris suur, käis Elle selle täitmiseks oma kasvatatud köögiviljale küla pealt lisa laenamas. Kokku sai uhke ja samas vaimukas asi.
Aasta hiljem hiilgasid Mäerannad taiesega, mis sai nimeks “Kiire kuke talvevaru”: lepakaigastest “puur” oli seest täidetud kastanimunadest, tammetõrudest, pihlakamarjadest ja kõikvõimalikest seemnetest kettidega. Mispärast 2001. aasta väljanäituse jaoks tehtud eri sorti söögi- ja ilukõrvitsate kompositsioon kiitusekirjata jäi, kes seda enam öelda oskab, aga 2002. aastal tõi edu senistest hoopis erinev taies: fliisist õmmeldud suur kapsapea. Sellise taiese nunnunäitusele toomisele oli Mäerandadel ka lustakas põhjendus: kuna suvi oli kuiv ja päris kapsad hästi ei kasvanud, tuli liba-nunnu valmis teha!
Kui Kiire kuke talvevarusid oli juba eksponeeritud, siis möödunud aastal toodi näitusele kukk ise. Traadist ja heinast keha, sisalist ehk agaavilehekiust “sulestiku”, hirsist saba, oasilmade ja kõrvitsakoorest nokaga vaat et meetrikõrgune kukk troonis toona uhkelt keset käsitöönäitust, nüüd aga on ta juba aasta otsa Palamuse Kihelkonnakoolimuuseumi koridoris kõiki sisenejaid tervitanud: Mäerannad kinkisid oma kätetöö pärast väljanäitust muuseumile.
Lutsust inspireeritud
Taieste ideede autor ja peamine teostaja on Elle, teised pereliikmed löövad vajaduse korral kaasa abitööjõuna. Kuke traatkarkassi tegi näiteks valmis Monre. Küsimusele, kust ta sellised vahvad, vaimukad ning ikka jälle kuidagi Lutsu loominguga seotud ideed võtab, vastas Elle, et mõnelgi korral on teda aidanud “Suve” filmi vaatamine: ta ostis endale selleks “Suve” videokassetigi.
“Ka Lutsu jutustustest olen päris häid ideid leidnud, aga pole neid teostada julenud, sest pelgan, et neid lugusid laiemalt ei tunta ning ei saada siis ka taiese mõttest aru,” ütleb Elle.
Ettevalmistused tänavuseks väljanäituseks on hõivanud vaat et poole Mäerandade avarast elutoast: keset tuba seisavad põrandavaas ja piimamannerg ning kummaski seisab püsti üks päevavari.
“Need on preili Ärnja päevavarjud,” selgitab Elle.
Nii et seekordki on appi tulnud “Suvi”. Päevavarjude saamiseks ostis Elle kõigepealt poest pika varrega vihmavarjud, võttis neil riide maha ning kattis ühe neist roosa pitsi ja teise sinise kookoskiust kangaga. Meie teisipäevase külaskäigu ajal on Ellel käsil päevavarjude kaunistamistöö. Pitspäevavari saab tema sõnul külge siidpaeltest ja pärlitest kaunistused, kookospäevavari looduslikud ehted ? kipslilled, mikrolaineahjus kuivatatud saialilleõied, pihlakamarjad jms. Töö on algusjärgus, aga selles, et tulemus taas kaunis ja maitsekas saab, võib ette kindel olla. Ent ei maksa arvata, et Ellelgi kõik kiiresti ja kergelt kätte tuleb: nuputamist, kombineerimist ja põdemist, et asi nii välja ei kuku, nagu tahetud, on tal tegelikult kõvasti.
Paunveres laineid löönud taieste puhul on Elle saanud rakendada lilleseadekoolitustel omandatud oskusi: ta on õppinud mõnda aega Tartus Kameelia lillekoolis ning käinud Taivo Pilleri ja Priit Pressi juhendatud lühematel kursustel. Kaks viimast nime asjatundjate jaoks kommentaare ei vaja. Kameelia õpingukaaslased kutsusid omal ajal Ellet kaasa Eesti lilleseade meistrivõistlustelegi, aga oma tagasihoidlikkuses julges ta ainult vaatama, mitte võistlema minna. Nn loomingulistest aladest on ta õppinud veel siidi- ja klaasimaali ning viltimist, praktilisematest aladest raamatupidamist ja aiandust. Ametitest on pidanud raamatupidaja, lasteaedniku ja kultuuritöötaja omi.
“Mul on, nagu Hunt Kriimsilmal, üheksa ametit,” naerab Elle.
Majanduslik mõtlemine
Nii imelik kui see ka pole, on temasugune andekas ja mitmekülgne inimene praegu hoopis tööta: sestpeale, kui tema töökoht Saare rahvamajas aasta tagasi ära kadus ja paikkonna kultuurielu teistele alustele viidi, pole ta endale tõsisemat rakendust leidnudki.
“Majanduslik mõtlemine on üks minu nõrgemaid külgi ja küllap ma sellepärast ei suuda ka välja mõelda, kuidas oma oskusi raha teenima panna,” ütleb Elle mõtlikult.
Näitena oma viletsast majanduslikust mõtlemisest toob Elle selle, et aiaski meeldib talle kasuliku asemel kasvatada seda, mis ilus, põnev või inspireeriv.
“Kukke meisterdama innustas näiteks just omakasvatatud hirss: see sobis ideaalselt kuke sabaks. Tulevikus üritan aga lina kasvatada: sellest saab nii ilusaid jõulupärgi. Aga minu suurimad lemmikud on igasugused kõrvitsalised,” ütleb Elle.
Paunvere väljanäitusteks millegi uue ja efektse väljamõtlemine ja valmismeisterdamine on tema jaoks juba omamoodi hasardiks kujunenud. Kuigi väljanäitus meeldiks talle selle hasarditagi.
“See on minu jaoks aasta tippsündmus. Mulle meeldib päev otsa selle melu sees olla ning uurida, missugust käsitööd eri paikades tehakse ja mida talunikud toodavad. Ja tegelikult meeldib mulle ka see, et väljanäitus sunnib mind ennast kokku võtma, midagi põnevat välja mõtlema ja teoks tegema: niisama heast peast ei hakkaks ma ju ilmaski Kiire kukke või preili Ärnja päevavarje meisterdama,” ütleb Elle.
Palamusega on tal üldse viimasel ajal tihe side tekkinud. Palamuse rahvamaja juhataja Tiina Tegelmann tavatseb teda näiteks appi kutsuda, kui mõne ürituse jaoks maja kaunistada on vaja. Veebruaris kutsus Palamuse Naisselts aga oma lipuaastale pühendatud lauakatmiskonkursile ka Saare Rahvaharidusseltsi Kullaketrajad esinduse, milles tegi peale Elle kaasa Ene Uuna. Ka seal lõi Elle oma vaimuka “Teise Eesti” pidulauaga “platsi puhtaks”.
“Olin tookord päris hädas: võistlema kutsuti, aga raha millegi uhke tegemiseks polnud ning ilusaid nõusid käepärast ka mitte. Ükskord hommikul kuuri puude järele minnes käis aga kui nõks ajust läbi, et teeks hoopis “Teise Eesti” laua ? sel ajal käis ju just paras poleemika nn kahe Eesti kontseptsiooni ümber,” meenutab Elle.
Ideest sündis tugev tervik: pragulised fajanssnõud, sini-must-valgeks värvitud soolaga täidetud purkidest küünlajalad, piima-tangusupp, silgusült ja grillitud kartulikoored. Viimased kujunesid tõeliseks “hitiks”, nii et neid tuli Ellel teha aprilli algul toimunud Oskar Lutsu huumoripreemia üleandmispeokski.
“Koorisin tookord grillkoorte saamiseks ära viiskümmend kilo kartuleid. Alles pärast hakkasin nuputama, kuhu need kartulid panna. Osa viisin siinsamas lähedal elavale emale, osa tegin pudruks ja panin portsjonitena sügavkülma,” naeris Elle.
Majandusliku mõtlemisega on tal vist tõesti kehvad lood, aga loomingulisusest ta see-eest lausa pakatab.
RIINA MÄGI
