Kihutamine arenevas turismipiirkonnas

Suveürituste kõrgeaeg saab selle nädalaga läbi ja on üsna paras aeg teha mõned kokkuvõtted, üldistused. Ennekõike peab ütlema ühe suure tänu kõikidele ürituste korraldajatele nii siin Jõgevamaal kui ka üle Eesti, sest ilma tõsise entusiasmita midagi ei toimuks.


Kiita tuleb tänavust ilma, mis on enamasti suuremaid festivale ja laatu soosinud ning pannud rahva liikuma. Mis aga hinge kriibib, on meie liikluskultuur. Olin laupäeval väisamas Peipsi toidutänavat, mis oli tervelt 175 km pikk. Alustasin oma rännakut Põlvamaalt ja liikusin edasi mööda Kallaste maanteed, et jõuda tänava algusse Vasknarva. Sõitsin ka Jõhvi maanteel. Mida ma siis kohtasin?

Enamasti olid pop-up restoranid, nagu nimigi ütleb, kõik väga erinevates paikades ja ka kõige paremad orienteerumisseadmed võisid jääda nende ülesleidmisega jänni. Seetõttu oli maanteel palju ekslevaid autosid, mille juhid ei olnud väga veendunud, kust teelt maha keerata. Kiirused olid tavapärasest madalamad. Inimesed võisid olla siinkandis esmakordselt. Siis aga ei pidanud närvid paljudel, enamasti tumedamat sorti autodel vastu ning sooritati silmanähtavalt pahandatult ja närviliselt möödasõite. Sealhulgas tegi üsnagi ohtliku manöövri ka Lux Expressi liinibuss. Sõidugraafik?

Aga kõige enam ehmatas mind sõna otseses mõttes laev, mis oli haagitud Läti numbrimärki kandva maastikuauto taha, mis lähenes mu tahavaatepeeglis vastassuunavööndis ehk siis „teises reas” hinnanguliselt 110 km tunnis. Reageerisin, loobusin vasakpöördest, keerasin kähku paremale teepervele. Haagis vuhises täie lauluga signaalitades mööda…

Jäin ellu, kaasreisijad samuti. Seekord. Kahjuks pean nentima, et minu silm ei hoomanud sel reisil, mis kestis hiliste õhtutundideni, ühtegi politseinikku. Neid oleks olnud vaja kasvõi selleks, et kohalolekuga veidikegi liiklust rahustada. Saan aru, et ressursse napib, kuid kui soovida turismiarendust piirkonnas, siis sellega peab tegelema ühiskond tervikuna, iga üksus, mitte ainult entusiastid. Turvalisus on üks kriteeriume, mis toob inimesed taas ja taas meie piirkonda uuesti külastama.

Riik võiks siin appi tulla. Ometi on meil ju abipolitseinikud ning muudki vabatahtlikud jõud, kes saaks väljas olla. Kui muudmoodi ei saa, võiks teha terve suve kestva kampaania, kus suured plagud teede ääres, vähemalt kolmes keeles, annaks teda, et meil võib siin toimuda üritusi, olge tähelepanelikud.

INDREK SARAPUU, ajakirjanik

blog comments powered by Disqus