Märtsi algul loosis Vooremaa toimetus lehe tellinute vahel välja reisi Hollandisse. Õnnelikeks võitjateks osutusid Aivi Raudberg Tartust ja Aime Pint Jõgevamaalt. Nädalane reis algas aprilli keskpaigas.
Et Aimel ei olnud võimalik reisist osa võtta, siis saatis ta sinna oma sugulase Mereli Tubina, kes on pärast meeleolukat reisi tädile väga tänulik.
“Minul endal pole siiani õnnemängudes vedanud ja ka tädil oli see minu teada esimene suurem võit,” rääkis Mereli, lisades, et idee loosikupong ära saata tuligi just temalt.
“Tädi on Vooremaa kauaaegne tellija. Soovitasin tal kupongi posti panna, et mine tea, äkki õnn naeratab. Ja oh üllatust, naerataski,” ütles Mereli.
Teine õnnelik reisivõitja oli tartlane Aivi Raudberg, kes töötab Arensi mööblitehases. Nädalavahetused pühendab üksi poega Heraldit kasvatav Aivi lapsele ja kodule. Ka temal pole enda sõnul seni õnnemängudes ülemäära vedanud.
“Eks väiksemaid Bingo loto võite on ette tulnud, kuid Vooremaa lehetellimusega kätte tulnud reis on siiani minu jaoks suurim vedamine,” ütles Aivi.
Võidust said Mereli ja Aivi teada 1. märtsil, mil loosimistulemused Vooremaas avaldati. Mereli tädipoeg helistas tädi Aimele kohe, kui oli tema võidust lehest lugenud, ja küsis, kas tal on juba kohver pakitud.
“Tädi ei olnud tol momendil ise veel lehte näinudki,” ütles Mereli, kes hiljem tädi asemel reisile läks.
Polnud varem Hollandis käinud
Aivi Raudbergil oli 1. märtsil täiesti tavaline tööpäev. “Töö juures ma enamasti telefoniga rääkida ei saa. Pärast tööd avastasin, et võõralt numbrilt on vastamata kõne tehtud, tagasi helistama ka ei hakanud,” rääkis Aivi, kes sai võidust teada alles sama päeva õhtul.
“Mulle hakkas tulema kõnesid tuttavatelt. Küsiti, kas ma polegi tänast lehte näinud,” meenutas Aivi, kes alles siis lehe kätte võttis ning sealt seitsmendalt leheküljelt oma nime leidis. “Rõõm oli väga suur, ikkagi esimene suurem võit,” tunnistas ta. Järgmisel päeval hoidis naine telefoni käeulatuses ja ootas kõnet. “Siis keset päeva helistatigi Vooremaa toimetusest ja kinnitati, et olen reisi võitnud,” meenutas Aivi, kes kahepäevase ärevuse järel südamest rõõmustas.
Hollandi-reisi alustati 12. aprillil turismigrupiga, transpordivahendiks buss, tagasi Eestisse jõuti 19. aprillil. Aivi ja Mereli said kohe reisi alguses headeks sõpradeks ja nimetasid end Vooremaa tiimiks.
Võit läks õigetele inimestele, sest kumbki polnud enne Hollandis käinud. Reisimuljed on väga head “Seda kõike on sõnades raske kirjeldada. Seda peab ise nägema, kõik oli võrratu,” kinnitasid Aive ja Mereli.
Hulljulged jalgratturid
Enim meeldis neile Lisse lilleparaad ja Keukenhofi lilleaed. Mereli tunnistas, et teda hämmastas Amsterdami meeletu elutempo ning jalgrattakultuur. “Ma pole kunagi näinud nii palju jalgrattaid ja jalgrattureid. Hämmastas muidugi see, et enamik neist sõitsid ilma kiivrita ja sellise kiirusega, mis võttis sõnatuks. Seal peab jalgratturile teed andma ja kui kuuled juba kella helinat, siis tead, et oled kellelegi jalgu jäämas. Siis peab ise valvas olema, et alla ei jää. Saksamaal kuulsin ka mingit helinat ja juba võpatasin, et jään ratturile jalgu, kuid seal oli olukord liikluses tunduvalt rahulikum,” jutustas Mereli.
Üks huvitavamaid seiku oli Amsterdami punaste laternate tänava külastamine. Vaateakendel ja tänavanurkadel väljakutsuvas poosis seisvad naisterahvad tekitasid kombekates eesti naistes pisut võõristust. “See tundus küll kummaline, aga need naised tundusid igati optimistlikud olevat,” tõdes Mereli. Pildistamine-filmimine on selles piirkonnas siiski keelatud.
“Külastasime ka teemandilihvimise töökoda, puukingatöökoda ja saime juustufarmis näha, kuidas juustu tehakse. Õhtul sõitsime ühiselt laevaga Amsterdami kanalitel,” meenutas Aivi, kelle sõnul oli omaette elamus ka kämpingus ööbimine. “Mereli rääkis mulle enne magamaminekut õudusjutte, seetõttu olin hommikuni unetu ja hoidsin taskulambi enese lähedal,” tunnistas ta.
Ebameeldivusi Merelil ja Aivil enda sõnul kogeda ei tulnud. Siiski mainis Mereli, et veidi häirisid teda Amsterdami räpased tänavad ning inimeste suhtumine sellesse linna. Prügi vedeles maas ikka üsna palju.
“Reisil oli ka eakamaid inimesi, kuid ka nemad olid väga optimistlikud, kui bussisõit juba endalgi kondid tuimaks tegi ja natuke tülpimust tekitas. Peale selle vedas mul ka reisikaaslasega. Me saime Aiviga kohe jutule ning meil oli väga lõbus. Leidsin sõbranna, kellega kunagi igav ei hakka,” lisas Mereli.
Tagasiteel oli muljetamist palju ning mälestused Hollandist ei tahtnud kustuda. Seepärast pani Mereli reisimuljed ka värsivormi.
Hollandi reis
Reisile läksime Täitsamehe bussiga
mõni kaasa võttis sussid ka.
Bussis oli tore seltskond
ja isegi saarlaste sugukond.
Siia tuldud igast linnast,
sõltumata reisi hinnast.
Giidiks meile kaunis Kati,
kellel kaasas kaisumati.
Juhid olid täitsa mehed —
kihutasid mööda teed.
Kadusid kõik rekkad eest,
läbi läksime tunnelitest, veest.
Poolas politsei tegi reidi,
olime tülpind sellest veidi.
Süüa, juua sai kogu aeg
ja siis kõhus piinles vaev.
Holland, see oli ilus maa —
ükskord sinna tagasi saan.
Nägime palju — mis on elu,
kõige rohkem meeldis Amsterdami melu.
Oli seal kisa, kära –
lõpuks isegi väsitas ära.
Hollandis kaunis ei ole just kõik —
pissimine keset tänavat tundus võik…
Lilleaias nõnda palju tulpe nägin,
sellest veel kaua sõpradele räägin.
Mini-Hollandis elu kui muinasloos
ning reis ise oli tõeline õnneloos.
i
EILI KOITLA
