Keskkonnavastutuse seadus aitab senisest paremini rakendada põhimõtet
“saastaja maksab” ehk tagada keskkonnakahju tegeliku heastamise kahju
tekitaja poolt. Kui keegi näiteks hävitab väärtusliku koosluse, siis
lisaks trahvi maksmisele on ta kohustatud taastama endise olukorra.
Kuidas see täpselt toimub, määratakse kindlaks iga juhtumi puhul eraldi.
Põhimõtted, millest tuleb lähtuda, kehtestatakse aga keskkonnavastutuse
seaduses.
Seega ei piisa enam sellest, kui kahju tekitaja maksab keskkonna
kahjustamise kinni rahas, vaid ta peab rakendama vajalikke abinõusid
endise olukorra taastamiseks. Keskkonnavastutuse seadus võimaldab ka
avalikkusel senisest rohkem sekkuda keskkonna kasutamisest tekkinud
probleemide lahendamisse, sest kohalike keskkonnateenistuste kaudu
saavad inimesed taotleda ennetavate meetmete rakendamist.
“Keskkonnavastutuse seaduse näol on tegemist väga põhimõttelise
muudatusega Eesti õiguskorras. Muudatused on olulised ka Euroopa Liidu
teiste liikmesriikide jaoks, sest päris sellist keskkonnavastutuse
regulatsiooni, nagu tuleneb EL direktiivist, ei ole veel üheski
liikmesriigis,” kommenteeris keskkonnaminister Villu Reiljan.
Keskkonnavastutuse seadus hõlmab kaitstavaid liike ja elupaigatüüpe,
vett ning pinnast. Lisaks on hõlmatud kaitsealad ja hoiualad ning rand
ja kallas. Seadusega ei ole hõlmatud nende liikide ja koosluste
kahjustamine, mis ei ole kaitse alla võetud. Samuti ei ole hõlmatud
metsale tekitatud kahju (v.a juhud, kui mets on ka kaitstav
elupaigatüüp), maapõuele tekitatud kahju (v.a juhud, kui
tekitatakse pinnasekahju) ning välisõhule tekitatud kahju.
Agnes Jürgens,
Keskkonnaministeeriumi pressiesindaja
