Kui hakkaks Eestimaal iga päev sooritatud kuritegusid loetlema, saaks nendest mahuka bro?üüri. Keegi pekstakse tänavanurgal läbi, maja eest viiakse auto minema, murtakse sisse kauplustesse, suvilatesse, tungitakse korteritesse. Varastatakse ja röövitakse lausa päise päeva ajal. Ka tapmine on Eestis varsti juba igapäevane uudis.
Politseinikel on tegemist, et kurjategijat tabada. Uurimine nõuab täpset analüüsi, muidu võib juhtuda, et karistada saab süütu. Ka nii on juhtunud.
Kord rääkis mulle tuttav meesterahvas, et ta tuli kord palgapäeval purjus koju. Naine oli nõudnud raha, kuid tema seda ei andnud. Seepeale löönud naine toa segamini, kiskunud oma kleidi katki ja karjunud koridoris appi. Et tunnistajaid polnud, viidi mees 10 päevaks arestimajja. Kohtuotsuse langetamine sõltub tunnistajatest.
Ka Politseikroonikas kutsutakse inimesi üles nähtust-kuuldust teada andma. Majadele soovitatakse paigaldada turvauksed, akendele trellid.
Selge on see, et tänapäeval pole võimalik vargustest ja sissemurdmistest jagu saada. Kas tulebki leppida olukorraga, et selline on meie elustiil?
Esimese Eesti Vabariigi ajast vargusi peaaegu ei mäleta, neid ei osatud õieti kartagi ja mitmel pool ei lukustatud uksi.
Tõsi, mõnes külas juhtus, et varastati hobune või koorem puid või heinu. Tavaliselt oldi veendunud, et varas oli võõras. Aga kui juhtus, et oma küla inimesel pikad näpud olid, järgnes karm omakohus.
Lapse keelajaks-käskijaks peaksid olema tema vanemad. Kuid on kodusid, kus laps on väga harva. Kodus ei huvita kedagi, kus laps õhtuti viibib.
Kui perekonnas valitseb hea läbisaamine, paneb see kindla aluse lapse distsiplineeritusele. Temast kasvab aus, töökas ja kultuurne inimene, keda tänapäeva ühiskond väga vajab.
ALEKSANDER KÕRGESAAR
Vaiatust
