Kellel on õigus väljuda kriisist võitjana?

Praktiliselt kõik riigid on majanduse päästmiseks suuri summasid välja käinud ja veel käimas, mis viib riigieelarved sügavasse puudujääki ja kasvatab võlga. Nii ka Eestis.


Praeguse prognoosi järgi suureneb riigieelarve puudujääk tänavu ligi kümnendikuni SKPst ning riigi laenatud raha koos võlakirjaemissioonidega tõstab järsult riigivõlga. Riigi rahandusvaldkonnas halveneb seis sedavõrd, mida me seni veel näinud pole.
Eelolevatel aastatel hakkab riigieelarve puudujäägi vähendamine valitsussektori kulutusi piirama. Isegi siis, kui laenurahaga eelarvepuudujääki kompenseeritakse. Kõigi jooksvate kulude katteks riigivõlga suurendada ei ole aga mõistlik. Suurem osa riigieelarvest on varasemad kokkulepped ja kohustused, ning paindlikum osa, mille rahastamist saab kiiremini muuta, on proportsioonis väiksem. Seetõttu on valitsusel kriisist väljumise juures vaja teha tarku valikuid.
Millise kompromissi peaks valitsus ettevõtete päästmisel tegema? Kas päästa kõik, keda päästa annab või teha valik nende seast, kes parandavad Eesti majanduse konkurentsivõimet? Siiani on abipakett olnud laiapõhjaline. See on aidanud ära hoida halvima, kuid ainult riigi toel konkurentsivõimelist majandust ei arenda. Selle kohta on maailmas halbu näiteid kuhjaga. Viletsa ärimudeli, nõrga konkurentsivõime ja halva juhtimisega ettevõtete päästmine oleks karuteene nende ettevõtete suhtes, mis on investeerinud oma toodete ja teenuste arendamisse, äritegevuse efektiivsemaks muutmisse ning mis võiksid Eesti majanduse pikemas vaates tugevamaks muuta.
Me oleme rääkinud palju suure lisandväärtusega ettevõtete ja majandusharude arendamisest. Aga mida see tähendab? Kui võtta aluseks lisandväärtuse osakaal ettevõtete käibes ja jätta välja avalik sektor, on suurima lisandväärtuse osakaaluga tegevusalad teenuste sektoris. Kui võtta arvesse ka tegevusalade suurus, on nendeks kinnisvara ja kaubandus.
Eesti majandus vajab konkurentsivõime suurendamiseks rohkem investeeringuid ettevõtete automatiseerimisse ja digitaliseerimisse ning töötajate kvalifikatsiooni parandamisse. Samas pakuvad üha suuremaid kasvuvõimalusi investeeringud puhtasse energiasse ning muusse keskkonda ja kliimat säästvasse tegevusse. Swedbanki selle aasta tööstusuuringu järgi on töötleva tööstuse tootmisprotsessidest automatiseeritud keskmiselt 36% ja digitaliseeritud 35%, kusjuures mõlema näitaja juures on see suurim puidutööstuses.
Paraku ei saa kõiki valikuid teha ainult konkreetse ettevõtte või tegevusala efektiivsuse põhjal. Vaadata tuleb laiemat pilti ehk mõju kogu majandusele. Näiteks, kriisis väga tugevasti kannatada saanud majutuse panus SKP kasvu on viimastel aastatel olnud nullilähedane. Majutuses ja toitlustuses loodud lisandväärtuse osakaal käibes on alla tegevusalade keskmist ning selle tootlikkus on madal. Samas on majutus ainult osa kogu turismisektorist, mis moodustab Eesti majandusest hinnanguliselt ligi 8%. Turism mõjutab majutuse ja toitlustamise kõrval tugevamini veel õhu- ja veetransporti ning reisibüroosid ja reisikorraldajaid. Seega on Eestisse jõudnud välisturistide, Eesti siseturismis kasutatavate teenuste, aga ka Eesti elanike välisriikidesse reisimise mõju meie majandusele väga tähtis. Koroonakriisijärgne majandus sõltub paljuski sellest, milliseid valikuid valitsus teeb. Ainuüksi nõudluse, eriti aga välisnõudluse paranemisele lootmisest on vähe kasu.

Tõnu Mertsina,
Swedbanki peaökonomist

blog comments powered by Disqus