Kelle käes on võim, kui võim on rahva käes?

Kohale olid kutsutud aktiivsed kodanikud ehk sädeinimesed Jõgevamaalt, koolitust viis läbi Reet Valing ja siseministeeriumi poolse toetajana viibis kohal Anneli Lääne. Esmalt toimus sissejuhatav vestlus teemal “Kodanikuühiskonna põhitõed igapäevaelus?. Rõhutati mõtet, et kolmas sektor peab senisest enam mõtlema sellele, kuidas teha nn lobitööd. Senini rohkem poliitika- ja ärimaailmas käibel olnud väljend tähendab, et suhete ja tutvuste kasutamine, väikest viisi intrigeerimine ja santa?eerimine ning muud moodi mõjutamine võib ka kolmanda sektori arsenalis oma koha leida. Kodanikuühiskonna lobitöö tuleb suunata ühiskonna arvamusliidritele. Esmalt aga tuleks rohkem rääkida kodanikuühiskonna olemusest.

Lahtiseletatult on kodanikuühiskond ühiskond, kus inimeste õigused ja vabadused on kaitstud ning inimestel on võimalik mõjutada otsuseid, mis on ühiskonnale tähtsad. Lühidalt öeldes on see siis vabade inimeste ühiskond. Kahjuks näitab aga pilk praegu meie riigis toimuvale midagi muud: üksikisik on taandatud kõige madalamale positsioonile ja võimulolijatele meenub ta alles siis, kui taas on valimisi oodata.

Ühiskond ei seisa paigal

Avatud Eesti Fondi poolt läbi viidud küsitluse järgi pole 28 protsenti küsitletutest sõna “kodanikuühiskond” varem kuulnudki. Seda enam peaks kodanikuühiskond end tunda andma tegude kaudu. Kuidas aga suhtuda näiteks parteisse, kes oma lihtliikmeid ei hinda ja vajab neid vaid valimiste eel?

Tuleval aastal saame juurde kümme tuhat uut kodanikku, kes on siinsed vene keelt kõnelevad inimesed. Nad on ülimalt motiveeritud kodanikuks saama, õpivad keelt, teevad vastavaid eksameid, tunnevad meist, eesti keelt kõnelejaist, paremini põhiseadust, sellest tulenevaid õigusi ja kohustusi ning on valmis kaasa lööma ühiskonnas toimuvates protsessides. Seega on nad arvestatav jõud nii poliitika- kui ka majandussfääris. Euroopa Liidu avatud ruumis peame olema valmis ka teistest riikidest tulijate sisserändeks. Meie ühiskond ei seisa paigal, vaid on pidevas arengus.

Toimunud koolitusel rõhutati, et me peame olema julgemad. Julgemad kui Reet Valingu poolt näiteks toodud maamees, kes julges Toompea lossi vaadata vaid selle vastas asuva vene kiriku trepilt. Mis on meis tekitanud sellise tunde, et me oleme võimust kaugel ja meiega nagunii ei arvestata? Tegelikult on Riigikogus samuti inimesed oma vigade, hirmude ja rõõmudega ja nad peavad olema kursis sellega, mis maal toimub. Seega ? kui miski huvitab, siis tuleb küsida, teha ettepanekuid, nõuda saadikutelt aru, kasutada oma õigusi.

Kõige lihtsam võrdlus on, et vee tilkumine kivile uuristab sinna kunagi augu. Käega löömine, valima mitte minemine ja ükskõiksus vaid süvendavad kriisi, mille ilminguid iga päev kõikjal näeme. Kui meie arvamusliidreid ei mõjuta, siis ei tee seda ka keegi teine. Või kui teeb ning tulemused meile ei meeldi, siis võime vaid iseennast süüdistada, et ei kasutanud oma põhiseaduslikke õigusi. Seega jõhkralt lähenedes: kui uksest välja visatakse, tuleb aknast ikka sisse imbuda?

Portfellide jagamine

Rühmatööde käigus proovisime koolitusel läbi ka oma partei moodustamise, ministriportfellide jagamise läbirääkimised ning proovisime ette kujutada, mida teeksime, kui oleksime ise kas külavanem, maavanem või hoopis regionaalminister. Endine raadioajakirjanik Reet Valing jälgis meid tähelepanelikult ja jagas asjalikke kommentaare. Puutunud kokku ka parlamenditööga, nentis ta, et tegelikus poliitikas käivad vaidlused ja arutelud põhimõtteliselt samamoodi.

Seekordne intrigeeriva küsimusega ja samas etteaimatava vastusega koolitus oli värskendav ja mõtlemapanev. Vahel unustame lihtsalt ära, et kõige lihtsam on vastuseid sada küsides.

Ja võim, muide, on siiski meie endi käes.

TIINA SÄÄLIK

blog comments powered by Disqus