Võib aga väljenduda ka teaduslikumalt: kell on ajamõõtur, mis mõõdab aega mingit püsivat perioodilist protsessi (harilikult võnkumist) ajaühikutes registreerides. Märtsikuu lõpuni saab Palamuse kihelkonnakoolimuuseumi ärklisaalis näha paarisadat eri ajajärkudest pärinevat ajamõõturit. Näituse ?Kell ? ajanäitaja? tõi Palamusele Iisaku muuseum.
?Väike kellakogu oli meie muuseumil ennegi, näituse tõttu paisus see aga tunduvalt suuremaks,? ütles kellanäituse koostaja, muuseumi teadur-kuraator Anne Nurgamaa. ?Selleks, et väljapanek huvitavam saaks, tuli hulga Iisaku kandi inimeste nööpe keerutada ja pärida, et ega neil mõnd huvitavat vana kella kodus vedelemas pole. Paljud kellad saimegi nii oma kogusse, mõned peame aga pärast näitust omanikele tagastama.?
Kelli on näitusel tsaariaegsetest nõukogudeaegseteni ning käekelladest suurte seinakelladeni. Enamik ajanäitajatest on oma elutöö juba ära teinud ega vaeva ennast enam osutite ringikeerutamisega, üks suur seinakell tiksub aga truult edasi, tekitades näitusele asjakohase helitausta.
?Kui kellanäitus meil Iisakus üleval oli, pakkus see paljudele külastajatele äratundmisrõõmu,? ütles Anne Nurgamaa. ?Alatasa hüüatas keegi, et ?Oi, selline kell oli meil kodus ka!??
Sarnast koges allakirjutanu ka Palamusel kellanäitust vaadates. Veel tuli näitust uurides mõte, et kell on ajanäitaja mitte ainult kellaaja näitamise mõttes: see näitab ka oma valmistamisaja esteetikat, väärtushinnanguid ja tehnoloogilist taset. Ja veel: suurt seinakella võib pidada õigupoolest majasõbraks, kelle tiksumine ja täistunnilöögid saadavad pere kõiki tegemisi aastakümneid, muutudes mälestustes mõnikord suisa kodutunde võrdkujuks.
Üks selline majasõber ? sedakorda küll äratuskell ? oli ka Anne Nurgamaa lapsepõlvekodus.
?Olin kaheaastane, kui me uude või õigemini teistelt ostetud vanasse majja kolisime,? meenutas Anne Nurgamaa. ?Paljude muude eelmistest omanikest sinna jäänud asjade hulgas oli ka üks tsaariaegne äratuskell. See ei töötanud, aga isa tegi selle korda ja see muutus üheks meie lemmikuks. Ma küll ei saanud aru, kuidas selline hell till-till-till kedagi unest äratada võiks. Pigem oleks see võinud uinumist soodustada.?
Praegu on vaksakõrgune musta korpuse ja lõvipea kujuliste käepidemetega tsaariaegne äratuskell (tõsi, nüüd see enam töökorras pole) koos paljude teiste ajanäitajatega Palamuse muuseumis.
Aeg võib olla meie sõber või vaenlane. Tänapäeva inimene kipub end tihti tundma kui vang ajavanglas, mille valvuriks on kell. Ent vaadakem tõele näkku: kellad pole milleski süüdi, ajavangla võtmed on tegelikult siiski meie endi käes. Selleks, et end ajavanglast välja murda, tuleb ainult osata mõelda nii, nagu Pipi Pikksukk ? et kell on ainult üks ratastega masin.
RIINA MÄGI
