Neljapäeval korraldas Betti Alveri muuseum Jõgeva kultuurikeskuses emakeelepäeva konverentsi. Saal oli noori inimesi täis. Ja nagu aru saada oli, polnud publik sugugi vägivaldselt kohale toodud.
Noorte ülekaal oli suur ka esinejate hulgas. Jõgevamaa Gümnaasiumi õpilane Kadi Värnik tutvustas oma eesti keele alast uurimistööd ja Liblikapüüdja trupid esitasid lavalt kauneid emakeelseid tekste.
Kadi Värniku töö oli mitte ainult huvitav, vaid suisa õpetlik ja ettekanne nutikalt kuulajate enesetestimisele üles ehitatud, mis võttis sinust kohe kinni ja pani kaasa mõtlema. Peale minu ka tema koolikaaslased, nagu pärast konverentsi kuulda võis.
Liblikapüüdja pühendumine eesti keele hoidmisele ja väärtustamisele on Jõgeval ammu teada ja märgatud, nii kahe noortele mõeldud luuleteatri festivali kui etteastete poolest, mis kindlasti kohalikule publikule suunatud.
Põnev oli sissevaade keeleuurimisse ja selleks praegu kasutatavate tööriistade tutvustamine keeleuurija Ene Vainiku poolt. Selle aluseks oli tema ilmunud raamat „Eesti tunded. Sõnaportreed.“ Teadmine, et meil kõigil on igal hetkel, kui pääseme interneti ligi, võimalus kontrollida mitte ainult kasutatavate sõnade õigeid grammatilisi vorme, vaid ka nende tähendust, uurida sõnaperekondi, kus nad esinevad, kuidas on nende tähendus ja kasutamine muutunud, milliste sõnade naabruses nad sagedamini kipuvad esinema, pole mitte ainult vahva ja huvitav. Puhtpraktilisest küljest annaks see sõnumi täpsusele palju juurde.
Oleks vahva, kui keeleteadlane Vainik saaks sõnaportreedega jätkata ning võtta käsile sõnad, mis hõlmavad teisi vaimse tegevuse sfääre. Teadma, mõtlema, unistama ja teised, mis kirjeldavad seda, mis meie meeles peale tundmise veel toimub. „Uurida mõtlemisest mõtlemise pilti,“ nagu ta ise ütles.
Eesti väiksusele pani mõtlema ka Lauri Sommer, kes tuli teatama, et Lõuna-Eesti pool selline autor nagu Juhan Jaik on tegutsenud. Sommer on aastaid Jaiki elu ja loomingut uurinud ning mullu ilmus tema koostatud postuumne Jaiki loomingu kogumik „Tundmata palu”, mis sisaldab ka esmatrükke.
Võiks arvata, et mida on Sommeril, Viljandis sündinud mehel, kes nüüd elab Jaiki sünnikoha lähedal, öelda Jõgeva inimesele. On vana mõttemäng olnud, jagada Eesti kirjamehi põhjapoolt pärit romaanikirjanikeks ja lõunapoolt pärit luuletajateks. Võib-olla on maavillane lõunaeesti kultuur meile kuidagi lähemalgi kui pealinna oma. Kasvõi juba maastikku vaadates. Või veel enam mõeldes kasvõi sellele, et Carl Robert Jakobsoni, meie maakonnas Tormas sündinud suurmehe vanemad olid pärit Lõuna-Eestist. Jakobson asus hiljem elama just Viljandimaale, kus umbes 91 aastat pärast tema surma sündis Lauri Sommer.
„Keel elab laulus ja kirjasõnas, tõlgendustes ja murretes,“ ütles Sommer, võttes sellega tabavalt kokku emakeelepäeva olemuse.
ANDRA KIRNA, ajakirjanik
